Pildikesi Olümposelt.

(NB! Mõningane antiikmütoloogia tundmine tuleb kasuks)

„Või et lüüra on läinud!?“ Apollon vaatab Hermest nii et see nihelema hakkab ja unustab hetkeks tiiva sandaali külge sobitamise.

„Nojah noh. Põrguline oli alles eile alles, kui Ateenast läbi lendasin.  Seisis ülikooli ees sinu paremas käes nagu alati. Täna hommikul lähen vaatan-linn rämpsu täis ja muudkui röögivad.  Ükski transport ei tööta. Andke ja andke. Eks keegi kurjam võlgade katteks selle maha sahkerdas. Just eile käisin Issanda juures-tema käes ju nüüd rahakott – aga kus tema! Raha pole, raha pole. Kuulda oli, et Hephaistonilt võttis 300 eurose kätepesemise lisatasu ka ära. Meie templid katki isegi ja nüüd tassivad viimase laiali kui juba sinu lüüra kallale lähevad. Tea, kui tooks Kerberose maa peale. Hadesel teda nagunii enam vaja ei ole. Püha kolmainsus uue surnute riigi juba ammu loonud. Konutab seal niisama ja läheb rasva.“

„Hilja kulla Hermes, hilja. Ohkab Apollon. Hades müüs vaese kolmepäise kuhugi Hüperboreasse maha. Keegi Ansip pidi hakkama temaga streikivaid arste taltsutama. Mõistust pole ikka üldse, mingi tühise 60 miljoni euro eest annab heas korras koletise ära. Ja veel kuhugi Eestisse. Vaene loom saab sel Hüperboreas raudselt reuma.“

„No aga mis me siis selle lüüraga teeme?“ läheks otsima, aga näed, tiib kukkus sandaali küljest ära ja Püha Kolmainsus uute sandaalide jaoks raha ei anna. Ütleb, et mine teeni ise. Saatsin DHL i CV, aga sealt pole ka mingit vastust.“

Apollon põrnitseb Hermese katkiseid sandaale ja muutub üha süngemaks. Olümposele tungib põleva prahi hais ja tuulehooga hõljub nagu mõnituseks otse Apolloni nina alla Angela Merkeli servast põletatud foto. Apollon silmitseb fotot põlglikult ja viskab üle õla nurka, kust kostub pahane mörin.

„Mes? Kes? Kus?“ möriseb Zeus ja ajab end kolmjalalt püsti. Tõstab foto ja hakkab röökima nagu meeletu. „Merkel, Merkel! Merkel! Koristage selle harpüia pilt siit Olümposelt kohe või ma ei vastuta oma tegude eest!“

Köögist tuleb Hera aurava pudrukausiga. „Kas saad vait vanameheraisk! Praegu sõimad Merkelit küll, et ma elame nagu viimased paadialused, aga kui sul veel tonksu oleks, keeraksid tallegi ära. Europe vägistamine on meelest läinud jah! Annaks sulle praegu voli, oleksid samasugune hoorajääger nagu sa elu aeg olnud oled. Mämmi oma tummi ja ära rämpsle! Häbi peaks olema, ise veel peajumal!“

„Peajumal, peajumal, kes?“ soiub Zeus. „

„Tulgu Kronos appi, tema taltsutamine läheb iga päevaga raskemaks,“ ohkab Hera. Kolm tuhat aastat pidas vastu, aga kolmainsusele võimu üle andmine oli liig. Sellest insuldist ta enam ei toibu.

„Tuletaks talle vanu aegu meelde,“ leiab Hermes. „Äkki tuleb siis meelde, et ta peajumal on.“ Hermes ulatab välgunooled Zeusile, endal kaval pilk ringi vilamas.

„Mes, kus, kes, mis need on,“ möriseb Zeus. „Mis riistapuud need veel on? Püha Uranus, aidake mind ometi püsti!“

„Need on su karistavad nooled,“ seletab Hera nagu lapsele. „Mäletad, kõik said karistada enne kui lollist peast võimu kolmainsusele üle andsid. Praegu üks liigutus ja see streikijate kamp Ateenas jookseks hirmuga su templit uuesti üles ehitama ja saksa barbaritest jääks järele ainult pankade varemed. Müügu siis varemetele pileteid nagu meie peame praegu tegema.“

„Mis need varemed sulle ette jäid!“ uriseb Apollon. „Endal muidugi pole midagi ette näidata, va õelushunnik! Aga näiteks minu Delfis...“

„Delfi, Delfi,“ uriseb Hera. Aga sa ise ka targem pole, kui minu vanamees. „Mäletan hästi, kuidas eelmise kriisi ajal enne Maratoni ja Salamise lahingut pärslastelt kulda vastu võtsid. Või tema tuleb oma varemetega kelkima! Tempel puha ära lagunenud, häbi peaks olema!“

Pingelises vaikuses silmitseb Zeus välgunoolt ja viskab selle hooletult minema. Midagi ei tule meelde. Mitte midagi. Maalt kõlab kauge kõmahtus. Vaid hetk ja siise jookseb üleni higine Artemis.

„Kallis vend, sa oled ikka püsti põrunud! Annad vanamehele välgunooled kätte! See sõge hävitas seniilsest peast praegu just Peloponnesuse tuttuue silla. Looda nüüd veel, et keegi su varemeid vaatama jõuab. Barbarite rahadega ehitud, kui nad veel lahked olid.“

„See on sinu tegemata töö!“ ägestub Apollon. Sinu kaitse alla on maailma kuninglikud vereliinid, kes majandust juhivad. Kahmad endale liiga suure suutäie ja siis ei jõua nende kõikidega läbi saada. Metslased teevad, mis tahavad!“

Artemise kõrval sitsiv metssiga muutub valvsaks ja puurib Apollonid läbitungiva pilguga.

„Hea küll hea küll, pobiseb Apollon. Küll me kuidagi raha kätte saame. Hoia oma metslane ainult lühikese keti otsas. Ma pean vaesusest hoolimata hea välja nägema ja pragu pole enam ühtegi nümfi võtta soengut ka tegema. Isegi Malta Kirke läks Venetsueelasse prostituudiks. See su siga ei oska enam isegi vereliine ajada, rääkimata jumala ilust lugu pidamisest.“

Apollon võtab nooled Zeusi käest ära ja annab Hermesele, kelle sandaalidele on ilmunud DHL i logo. Vii relvad siit kuhugi kaugemale. Vii kohe hästi kaugele, kuhugi põhja, kust see vanamees neid kätte enam ei saa. Veel parem-müü maha. Barbarid maksavad elektri eest hea hinda. Ehk on veel lootust!“

Hermes lendab paukuva kotiga minema.

„Kiidetud olgu taevased.“ Kostub maalt. „Nüüd saame elektrihinna vabaks lasta!“

„Vaene metslane, kellele Hermes need nooled maha parseldas,“ hõõrub Apollon käsi. „Natuke aega võib abiraha pärast muretu olla. Oli neid lolle barbareid!“

Argo Kasela

Selgitused:
Apollon-valguse, selguse, ettenägemise ja kaunite kunstide jumal. Sümbol-lüüra.
Hermes - sõnumitooja, tääkäijate, sõnumitoojate, varaste jne patroon. Sümbol-tiivulised sandaalid.
Zeus-Olümpose peajumal, karistavate välkude hoidja.
Hera-tema armukade naine.
Artemis-jahijumalanna. Vereliinide ja eluenergia kaitsja.
Hüperborea-müstiline põhjarassi kontinent.
Hades-surnuteriigi valitseja.
Kerberos-surnuteriigi sissepääsu valvur. 3-pealine koer.
Haphaison-sepisejumal. Maavärinate tekitaja, maa-aluse tule valvur.
Harpüia-linnu keha ja vanaeide näoga paha vaimu sümbol.
Kronos - Zeusi isa, titaan, ajajumal.
Uranus-iidne taevajumal.

Pildikesi Egiptusest 2

Presidendipalee kaugemas sopis avaneb salauks, mis paistab väljast üsna roostes. Ukse avanedes süttivad seintel LED valgustid, mis viitab ruumi pidevale ja sihipärasele kasutamisele. Mubarak võtab istet. Omar Suleiman tõstab talle ette hunniku koltunud ümbrikke. Haarab siis aiakäru ning siirdub riiulite vahele, kust hakkab kostma kiviplaatide kolinat. Räpaste võtete arhiiv on ilmselt vanim maailmas.

Mubarak lappab mõtlikult pabereid. „6 päevane sõda ja Suessi laevade uputamine... ei sobi. Netanyahu on küll hea sõber, aga sellised just reedavadki,“ vangutab ta pead. „Venelastelt abi palumine.. ähh, Nasserile ei lõppenud see ka hästi ja Putin hoiab viimasel ajal niigi eemale… Või siis kutsuks opositsiooni lepituspeole ning saadaks kõik El Baradeiga eesotsas Allahi aeda… hmm. Ajaa, Mohamed Ali l läks mamelukkide hukkamine kunagi läbi, aga siis polnud sotsiaalvõrgustikke… „

Hosni jätkab paberite lappamist. Omar Suleiman tuleb käruga ja kallutab maha hunniku savitahvleid. Mubarak pühib mõnelt tolmu, kuid pettunud ilmsega lendavad kõrvale nii Tutahnamoni usurestauratsiooni deklaratsioon kui Ramses II Kadeshi rahuleping. Lisaks tuleb meelde nagu painav unenägu CIA agendi eilne külaskäik. Süda tõuseb kurku ning hoolikalt pingutatud murevaod otsmikul langevad jälle tasaste plõksatustega oma kohale. „Ma veel raputan neile iluarstidele saba peale soola,“ mõtleb Mubarak ning samal hetkel leiab ümbriku, millega talle meenub 1992. aasta suvi, kui ta ümbriku Sharm el Sheikhis puhkusel oleva Jeltsini taskust pihta pani. Olid ajad! Muigega meenutab Mubarak, kui kerge see oli, sest Jeltsin oli lakkunud seni, kuni hakkas röhitsema. Üle Mubaraki näo venib salakaval muie.

„Mis meil uudist on Mileedi?“ küsib Obama ovaalkabinetis võluvalt sekretärilt. „Kohtumine leidis aset,“ nurrub see, kuid muutub samas tõsiseks.“ Kuid…“
„Missss!“ sisiseb Obama ja kõrvad tõmbuvad peast veelgi eemale. „Seda ei tohi lubada! Või ma pole maailma lemmikliider!“
„No see, et vastu punnib, on ainult pool häda,“ lausub sekretär ning süütab sigareti. „Hoopis hullem lugu on meie agendiga, kelle Mubaraki juurde saatsime.
„No mis jälle!“ ägestub Obama. „Kus on teie luuresatelliidid, alatud võtted, pealekaebajad ja salakuulajad! Mida see känd endast õige mõtleb!“
„Lubage alandlikult seletada, et meie agent on haiglas,“ lausub Mileedi pilku tõstmata. „Ta üritas terve öö Mubaraki seina külge kinni rääkida, et olgu inimene ja ärgu rämpselgu. Mubarak aga tõmbas Ipodi klapid pähe ja ei teinud nägemagi. Ja kui meie agent üritas teda koos tugitooliga paleest välja saada, ajas too jalad uksepiitadele harki ning agent sai songa. Lõpuks ajas mingi loll ilukirurg mehed segamini ja tegi botoxi süsti hoopis meie agendile. Vaeseke sai ägeda ajukoore põletiku. Liiatigi unustasite talle reisikindlustuse vormistamata ja meil tuleb maksta haigemajale.“
„Kalliks läheb meile see Mubarak,“ lausub Obama ja sülitab südametäiega. „Sulata Kissinger üles ja helista, kuhu vaja, et naftahinda kruvitaks.
Rahuloleva pilguga lülitab ta sisse salakanali ning näeb, kuidas sheigid seekord ise mutrivõtmed haaravad ja kraanide kallale sööstavad. Eesruumis lülitab Mileedi külmiku välja ning kergelt aurates hakkab Kissinger üles sulama.

„1991 ja Baltikum“. Tint kolletunud ümbrikul on hakanud kahvatuma. Mubarak võtab hardalt Jeltsinilt pihta pandud dokumendid, mida too alati endaga kaasas kandis. „Kurat teab, kelle tagant ta ise need pihta pani,“ Mõtleb Mubarak ja loeb. „Moodustada internatsionaalseid rindeid. Mobiliseerida lubadustega lojaalsed. Tugineda komiteedele, luua kõikjal komiteesid,“ seisab dokumendil. „See juba sobib,“ muigab Mubarak ja saadab poisi tee järele. „Ah jaa, ja helista poistele, et need meie perekonna rahad naiste arvele laseks kanda,“ hüüab ta Omarile järele. „Tai Taksin Sinavatra nii tegi, pööras pärast Telecomi erastamist taskud pahempidi, et iva ega marja pole hamba alla panna, ja jäeti rahule.“

„Kaamel arvas heaks ära kärvata. Kust mina teile need kaamelid võtan, kõrilõikajad,“ sülitab Kaameliajaja südametäiega sõnumitooja poole. Ma tean küll, mis tal mõttes on. Kaameli seljast hea rahvast malgutada. Häbi peaks olema, ise veel turismiminister! Sõitku Siinaile kogu oma täiega! Võib-olla seal mingi pooleaeruline beduiin laenab. Hassan, too teed!“ Vana kaameliajaja lausa vahutab vihast ja üritab vana voucheripatakaga lõkkele tuld üles saada. „Enne panime kümnenaelastega suitsule tuld, nüüd ei saa neetud vanapaberigagi tuld üles,“ vannub vanamees. Voucheritel ilutseb veel Millenium Traveli logo.
„Teatan alandlikult, koptid on ikka Aleksandrias ja kohvikud on kinni,“ julgeb Varrukasttõmbaja poiss Hassan jutu vahele pista. „Aga siin on üks fotokaamera, mida saaks äkki maha müüa, kuni teenistust tuleb. Tõmbasin selle ühe ajakirjaniku kaelast, kui Giza rahvas teist siinsamas kõrvaltänaval taga ajas.“
„Oh ajad, oh kombed,“ ohkab vana kaameliajaja ning pisaratest läikiv murdunud pilk langeb taas raudväravate tagant paistvale sfinksi näole, kelle silmad oleks kuuvalguses ka nagu kurvemaks muutunud.
Minister on kõrvaltänaval rekvireerinud seaduse nimel kolm kaamelit ja ratsutab Tahiri väljaku poole.

Ovaalkabineti hämaruses helendab ainult üks ekraan. Barak Obama on süvenenud Kissingeri soovitatud toimikute nimekirja, mille kohal vilgub kiri: eriti salajane. „Kas asun teele?“ küsib Mileedi. „Jah, sa lendad täna õhtul. Teeskle välisajakirjanikku ja palu varjupaika Moosese mäe kloostris. Sideks kasutame ainult Google-Secret`it, et, neetud Wikileaks haisu ninna ei saaks. Q käest saad kõik vajamineva. Õnn kaasa!“
Obama süveneb uuesti dokumenti, mis kannab pealkirja: CIA – Kreeka sõjaväeline riigipööre 1974-1978.

„Palju me omasid kokku saaksime?“ küsib Mubarak nuhk Abdullahilt.
„Oma paarsada tuleb ära. Lojaalsed ministrid natsionaliseerivad juba kaameleid ja hobuseid.“ Lausub too.
„Väga hea, võtke parimad parimaist“
„Parimad parimaist lakuvad haavu.“
„Võtke parimad halvemaist!“ käratab Mubarak. „Ja kui siit kokku ei saa, moodusta Deltas komitee. Need on seal kõige mõjutavamad. Kulutustest ära hooli, missioon isamaa eest saab hästi tasutud.“
Nuhk Abdullah taganeb selg ees kabinetist välja ja eesruumis kostub kõva kolinat nagu kukuks luukere vastu plekkkatust.
„Noh pimeloom! Käia ei oska või!“ heidab Mubarak üle õla. „Ei kedagi, ainult SKP kukkus,“ hüüab Abdullah ja kaob öhe.
Üle presidendipalee vilguvad taevas navigatsioonituled. Järgmine lennuk lahkub Sharm el Sheikhist.

Tudeng istub Tahiri väljaku lähedal internetikohvikus ja mõmiseb mõnust. Viimased päevad ilma Facebookita on olnud tõeliselt painavad. „Kuule, kas sa õhtul lähed tagasi? Räägitakse, et Mubarakil olevat jälle midagi öelda.“ Küsib Tudengi Sõber kõrvalarvuti tagant. „Vist küll,“ vastab Tudeng. El Baradei ultimaatum hakkab ümber saama. Aga kuule, mis me tühja lobiseme, ma saadan sulle parem sõnumi!“
Sõbrad haaravad mobiiltelefonid ja hakkavad üksteisele klõbinal sõnumeid saatma.

„Ah et ämbrid on ära varastatud! Ja sina molkus julged sellest veel hingata!“ Käratab mulla Umar mosheepoisile. „Ma tõesti ei tea, aednikku pole kolm päeva näha olnud,“ nuutsub poiss lohutamatult. „Andke andeks, ma tõesti ei tea. Tahtsin täna hommikul põrandat kasida, aga mida pole, seda pole.“
„Selge selge, ära selle pärast nüüd ulu,“ lohutab Umar. Tee mulle parem teed. „Armas õpetaja, katelok on ka kaotsis!“ ütleb poiss ja hakkab veel kõvemini nutma. „Mine siis naabermosheesse ja laena nendelt. Ja küsi, kas nad pole midagi kuulnud, kuidas Vendade ja oponentide kõnelused lähevad.“
Poiss kuivatab pisarad, tõmbab nurga taga enda tarbeks kõrvale pandud kateloki pähe ja kaob öhe.

Tahiri väljakul otsib Tudeng asjatult silmadega El Baradeid, kui keegi ei tea temast midagi. Ka saadetud sõnumid jäävad kangekaelselt vastuseta. Nii üksi ja hüljatult pole Tudeng ennast ammu tundnud. Lootusetuse valus äng pitsitab kurku ning hoolimata tuhandetest inimestest poeb külm igalt poolt ligi. Hambad hakkavad vastikult plagisema. Korraga näeb ta valget kaamelit, kellega ta lapsepõlves mängis, kui too veel varss oli. „Shumahher!“ kilkab Tudeng poisilikult ja jookseb kaameli poole. Järsku polegi enam nii külm, kuigi ainus tuttav nägu siin massis on vaid kaamel. „Hassan!“ hüüab Tugeng õnnelikult, kuid tardub samas paigale. Kaameli seljas istub hoopis keegi võõras. Tudeng võtab taskust igaks juhuks kaasa võetud leivatüki hing sirutab käe leivaga valge kaameli poole, kuid Shumahher ei näi poissi äragi tundvat. Tigeda mörinaga püüab ta leiba hoidvat kätt hammustada. „Shumahher, Shumahher! See olen ju mina!“ hüüab tudeng. „Kas sa mind siis…“ Pudeliklirin summutab hoobi.
Äkki muutub silme ees kõik kirjuks. Kõrvus hakkab kohisema ja taevatähed koonduvad korrapärasesse ringi. „Miks! Miks! Miks! Ei, see ei ole mina, see ei toimu minuga, ei ei ei!“ kumiseb kõrvus.
Lapsepõlv, nad seisavad sõbraga kose all ja jahe vesi teeb pea mõnusalt selgeks juuksed on märjad…“Vesi, vesi,“ sosistab Tudeng ja kukub. Tahiri väljakul voolab veri.

(Mõttes teiega, mu Egiptuse sõbrad)

Pildikesi Egiptusest

„Oo Jiblis JIblis, paha vaim,“ ägab Hosni Mubarak ja räntsatab veelkord istuli kohvri kaanele, mis keeldub endiselt kinni minemast nagu meeleavaldajad Tahiri väljakul. Vesiir Omar topib abivalmilt Tutanhamoni maski kobrapead jonnakate kohvrilukkude vahele ning kärinaga venib kohvrilukk lõpuks kinni.

„Tõsta sahvrisse!“ käseb Mubarak. „Või veel parem – vii alla garaazhi, siis on kohe käepärast kui minekuks läheb. Vaevatud ilmega langeb ta nahksohvale ja tühjendab ühe sõõmuga karkatee klaasi. „Mis ma neile küll teinud olen, et nad mind enam ei armasta! Ma olen andnud 30 parimat aastat oma elust, et meestel see jube kitlikandmise mood ära kaoks ja see on nüüd siis tasu. See kõik on selle neetud Ben Ali süü: mis temal viga! Saatis oma muti tubli eeslikooma kullaga Dubaisse ja ei vaevunud isegi head aega jätma. Minu moor ei jõudnud Londonisse hambaharjagi kaasa võtta. El Baradei sabarakud tuulasid teisel seelikuvoldidki läbi. Ma olen alati öelnud, et esimesed riisuvad koore. Nüüd vaeva siin pead, kas Obama on nõus mulle paar miljardit humanitaarabi eraldama või mitte.“

„Ei ta eralda,“ ohkab vesiir Omar. „Vaata teda!“ talle meeldivad hoopis nooremad tüübid. Tead, need maailmaorganisatsioonid on nagu ööklubid. Niipea kui raha otsas ja aastad kukkunud, kisuvad sul punase vaiba käigu pealt alt ära. Ega Netanyahu pole helistanud? Ostab ta su Sharm el Sheiki residentsi ära või ei?“

„See on veel kõige suurem jama,“ ohkab Mubarak ning põrnitseb üksisilmi tänavale, kus kaks vanglahalattides selli Dzhoseri skulptuuri tassivad. „Eks see ole juba Israeliski teada, et kui sul kõige kiirem on, siis Sharmis sa elus koju ei pääse. Mingi Estoneesia reisiesindajad töllerdavad oma gruppidega alati korteezhi ees. Ja Netanyahu kauples hinna nii madalaks, et parem on sinnapaika jätta.
Miks ma kunagi Atatürki ei kuulanud! Esimese ilmasõja alal juba õpetas mulle, et ehita oma loss kõrbe, mitte randa. Tark mees oli. Keelas haaremid ära ja lasi imaamid riigipalgalt lahti. Sõjavägi oli ka raudse käpa all. Nüüd on näha, mis tähendas Hillaryt kuulata. Kõrgemad ohvitseridki sõidavad tankiga pärjad peas nagu läheks grüünesse jooma! Aga katsu sa veel imaamidele midagi öelda! Kargavad jalalt jalale ja karjuvad Hosni tegi Hosni tegi… ah, jäta, Omar, ei oleks see haridusreform ka midagi aidanud. Muide, kas sa Vennaskonna Twitterikontod lasid kinni keerata?“
Omar haarab kahe käega peast ja jookseb välja. Eesruumis kerib BBC Newsi võttegrupp kokku viimaseid juhtmeid.

„Noh?“ küsib El Baradei Tahiri väljakule jõudnud higise ja lõõtsutava Tudengi käest. „Ei kedagi, ei ole nõus! Andke mulle lonks vett!“ hingeldab Tudeng ja heidab El Baradeile harda pilgu. „Seda ma arvasin,“ pomiseb Mohamed El Baradei. „Ei see nii lihtsalt lähe. Ma nägin seda juba Saddami ajal Iraagis tuumaseadmete jälgi ajades. Löö lokku, et keegi jumala eest koju ei läheks. Näed ju, et mul on väljuvad kõned piiratud. Ja lase Luxorist 50 noort Anubist tuua. Las lõrisevad muuseumi ees. Bagdadis alles tassiti muuseum laiali. Kui siin sama juhtub, jääme viimastest intelligentsetest turistidest ilma, kes supelsakste vahele veel jäänud on. Tead ju, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Kunagi olevat Eesti pronksiöö ajal koerad kuuti jäetud ja kõik peksti puruks. Kuigi ega mina ka täpselt ei tea. Oleks mõni Eesti ajakirjanik, täpsustaks, aga pole ju. Headel aegadel, kui neile kõik välja tehti, siis sumises teisi siin nagu kärbseid sõnnikuhunnikul.“

„See on tõsi,“ ohkab Tudeng. Ma olen alati teie tarkust imetlenud. Meie tee on tõepoolest läbi oma impressiivse mineviku vaadata globaalsesse tulevikku ning omandada oikumeenilisi teadmisi läbi akadeemilise hariduse ja illuminatiivsete analüüside. Oodake palun üks hetk, ma tõmban korra hinge!“
Minaretist kõlab kutse palvele ja Tudeng rullib lahti kilimi, vaatab otsivalt ringi ning asub usinalt laupa vastu maad taguma. Vahepeal hajunud sinine plekk otsaees omandab jälle konkreetsed piirjooned.

„Teatan alandlikult, te olete kaamelist ilma,“ lausub Varrukastrebijapoiss kaameliajaja Hassanile. „Ta sõi saapaviksi ja arvas heaks ära kärvata. Mida käsite raipega teha? Jätan vedelema või lasen parfüümipoe Mustafal seebiks keeta? Mine tea, kas tulevadki tagasi ja kas teenistust hakkab olema. Siis hea võtta.“
„Jäta vedelema, lausub kaameliajaja stoilise rahuga. „Ja too mulle veel üks klaas teed! Kuuled! Aga ära muretse, küll nad tulevad, kus nad pääsevad. Allah on ise meid püramiididega õnnistanud ja varsti on nad siin suu ammuli tagasi. Kui ei teised, siis vähemalt venelased. Need tulevad ka Allahi viimsepäeva lauba ajal.“
Kaameliajaja kougib prügikastist välja mapi, millel ilutseb veel Finnmatkade logo ja hakkab sellega hoogsalt vesipiibu sütt õhutama. Jah. Ööd on siin mustad.

Üle hoolikalt suletud raudväravate helgib täiskuus sfinksi üleolev pilk, kelle näos kumaks nagu mingi etteheide.
„Hea küll, hea küll,“ mõmiseb kaameliajaja sfinksile. Ma tean, mida sa tahad öelda. Suur on Allahi õiglus, kes kutsub nii põrmu-ussikest kui kuningat olema alandlik ja taktiline. Ei jää tulemata ainujumala karistus, ei jää. Kas ma vähe olen kõigile rääkinud, et 50 naela kaameli selga ronimise eest ja 100 naela maha saamise eest on liig. Ei uskunud mind kallid kaimud, ei uskunud. Nüüd ulu nagu shaakal kõrbes.“
„Teed ei ole,“ ütleb tagasijõudnud Hassan kurvalt. „Koptid on kõik Aleksandrias miitingul ära ja kohvikud on kinni.“
„Jah, jajah,“ lausub vana kaameliajaja hajameelselt ning silitab suitsu mähkuvat habet.

„Ärge kartke, vennad,“ kõmistab mulla Umar viimast korda ning ronib ähkides minbarilt alla. Harjunud käeviipega saadab ta poisi teed tooma. Vennaskonna tuumik võtab vaibal istet ning hakkab omavahel elavalt vaidlema.
„Ma ju ütlesin, et karta pole midagi,“ rõhutab Umar läbitungival pilgul ning asetab Raamatu aupaklikult riiulile. „Võta näiteks kasvõi Türgi vennad, kes parlamendis enamuse said. Nad austavad Käske, kuid samas käsutavad ka Brüsseli uskmatuid koeri. Nii tuleb asja ajada! Mustvalge trendiga tänapäeva maailmas enam läbi ei löö. Praegu on moes salapärast hallid toonid!“
Kaks Venda vaatavad üksteisele üllatunult otsa.
„Ja jaa,“ rõhutab Umar. „Ka rahvale meeldivad hallid toonid. „Kui su vastane pöörab paremale, siis kiika vargsi vasakule ja vastupidi. Just eile kuulsin ühe kusagilt Eestist pärit turisti käest, et nende vabade valimiste kampaania pidavat sama moodi käima. Miks siis meie ei või.“
„Aga õpetaja,“ lausub kohkunult habetunud noormees, mu vend, kes töötab Hurghadas, rääkis jäledustest, mis seal tänaval näha on ja mis roppus ja kombelõtvus seal õitseb. Eriti pärast seda, kui meie Punase mere pühad kaldad Ida-Euroopa säästumarketiks muudeti. Kas me peame seda sallima?“
„Mu poeg, sa pead tundma Jumala loomaaeda, et tõehetkel teha vahet heal ja kurjal,“ seletab mulla heatahtlikult. Kui see on jumala tahtmine, siis allu sellele, aga ära unusta meie Tõde! Oh seda noorust küll!“
„See on alati nii olnud, ühed tulevad, teised lähevad, kolmandad lõikavad kasu. Las nad tulevad, las tulevad… tulevad… tulevad…“
Umari nägu tõsineb järsult ja ta jääb üksisilmi enda ette vahtima.

Üle terve Kairo presidendipalee kaigub mobiilihelin. Mubarak haarab telefoni, mille displeil välgub Suurbritannia lipp. „Kuulen sind kallis!“
„Hosni, kas see on lõpp?“ kõlab närviline naisehääl.
„Ei see ei ole lõpp. Minu püha üritus kestab edasi,“ lausub Mubarak, lükkab raamatukapi eemale ja kangutab võika kriginaga lahti salaukse…

Eesti reisibüroos heliseb telefon: „Aga seal on ju ohtlik!“ kõlab närviline naisehääl. „Aga kui ma saaks sama raha eest oma sõbrad ja tuttavad kaasa võtta, siis ma veel mõtleks.“

Ka meie püha üritus kestab ilmselt varsti edasi.

6. B Eesti turisminduses

Mis teha. Riik on noor, reisimisharjumus on noor ning ka suhtlemine ja suhtumine meenutab kliendi kui kunde seisukohalt pahatihti kiusliku õpilase ja kompleksides õpetaja omavahelist kanakitkumist. Mõlemad tunnevad, et neile tehakse liiga. Vahel lausa massimeedia tasandil.

Ma pole ilmselt ainuke, kes mäletab koolipõlvest seda, et ükskõik mis koolimajas juhtus, peeti alati automaatselt süüdalaseks kindlat klassi. Isegi mitte persoone, vaid klassi. Kes tegi-nagunii 6 B. Põhjus oli paaris kaagis, kes tõesti alatihti sigadustega hakkama said, kuid tempel oli otsa ees tervel klassil. Klassil omakorda tekkis trots õpetajate vastu, kuna paljud said intuitiivselt aru, et õpetajad kipuvad karistama kollektiivi, mitte indiviidi. Jah, nõukogude ajal oli kollektiivne vastutus moes. Praegu aga peaks igaüks ise oma sigaduste eest vastutama. Aga ei ole me veel nii kaugel.

Reisima.net`i avalikkuse ette jõudnud skandaal on see, mis iseloomustab eelnevat juttu kõige paremini. Kahjuks on kurbi näiteid olnud ka enne, et ilmselt pole Võsareporter õppealajuhataja kohustes olnud siis nii kiire. Tänu seekord avalikkuse ees kõlanud küündimatutele põhjendustele ja katteta lubadustele „õpetajale“ on jälle märk otsa ees kõigil. 6 B on jälle ühte patta pandud ning „õpetaja“ seisuses klient vaatab jälle tervet klassi pilguga: „Ok, täna vastasite hästi ja oled aastaid kiituskirjaga lõpetanud, aga sisimas olete samasugused koerad nagu te pätist klassivendki.“ Ja nüüd tuletage meelde oma kooliaega – selliseid situatsioone ja sellega seotud ebaõiglustunnet on ilmselt enamusel ette tulnud.

Viimased nädalad on toonud kaks head näitlikku õppetundi. 146 röökiva inimese juuresolekul suutis Travel In`i esindaja ka telekaamerate ees jääda viisakaks ja konstruktiivseks ning tema esinemine mõjus usutavalt. Ehk siis, et me tõesti enam nii ei tee, hoolimata sellest praegu nii juhtus. Teiselt poolt on vastu panna reisima.net`i teolt tabatud koolipoisilikud vabandused a`la „Ok. Kui teinekord veel tunni ajal suitsukoni klassi prügikasti viskan, siis kustutan enne ära.“ Aga kui mõlemad pahandused on juhtunud pea samal päeval, ja õpetajal on paha tuju, siis võetakse mõlemaid sama malliga. Ja lisaks kannatab terve klass.

Ehk siis püüa, mis sa püüad, ikka vaadatakse kahtlustavalt ning see, et sa oled viitele õppinud ja eeskujulikult käitunud, ei loe paha päeva taustal see enam midagi.

Seega, lugupeetud „õpilased“ – kolleegid reisindusest. Rohkem vastutustunnet. Teisalt, lugupeetud „õpetajad“ reisijad – rohkem individuaalset lähenemist. Raske, aga ehk mõistame teineteist.

Kust selline võrdlusmoment tuli? Pakkusin välja eksklusiivse Kariibi piirkonna reisi, mis teatavasti pole kõige odavam. Vastuseks tuli: „kandke te mulle kinnituseks sellest summast pool siis on asi natuke usutavam :)))“. Ehk siis kui sa septembris vastad terve aasta materjali ära, siis oled prii. Ok. Võib-olla pole just parim paralleel. Parem oleks võib-olla see, kui prestiižika erakooli lapsevanem saadab direktorile kirja, et kõigepealt peab kool tema lapse õppeaasta maksumuse TEMA kontole kandma. Jabur ja pretsedenditu, eks ole.

Kõikide ulakuste taustal reisimaalima „klassides“ tahaks käe püsti tõsta ja öelda, et meil on vastutustunne, meie nii ei tee!“ Aga siis peetakse ju pugejaks. Eksju.


Vastastikkune krediidilimiit on kokku sulanud igal pool. Hoiame siis sedagi, mis veel alles on. Seda vastastikku, kallid „õpilased“ ja „õpetajad“.

Mis sul viga on? ..kulla jõmmreisija

Sellel nädalal plahvatas järgmine uudispomm sellest, kuidas Eesti kodanikust reisija laamendamise pärast Singapore Airlines`i pardalt maha tõsteti. Pole elus esimene ega viimane kord, kuid kommentaariumites kisatakse jälle, et nimi oli tal ju vene oma! Järelikult tibla. Aga kõige suuremad kisajad võiks vahel ka endale ja rahvuskaaslastele teadlikumalt näkku vaadata.
Niisiis, Eesti kodanikust reisija lasi Frankfurt-Singapuri liinil rusikad käiku, üritas kõrvalistujat suudelda, tagus seljatugesid, peksis puruks LCD ekraani ja andis stjuuardile tohlaka. Lennuk tegi hädamaandumise Dubais, kus kodanik pokri pisteti, sest tal polnud maksta.

Eestlased on nüüd kurguauguni solvunud, sest sellil oli vene nimi. Aga vabandust, pass oli Eesti kodakondsusega. Eesti mainele see loomulikult hästi ei mõju, selge see, sest sellistest intsidentidest raporteerivad lennufirmad üksteisele üle maailma. Kommentaariumites süüdistatakse nüüd aga seda kodanikku ainuisikuliselt Eesti maine õõnestamises rahvusvahelisel areenil.

Palju reisinud inimesena võin aga hulgaliselt näiteid tuua, et antud kodanik on vaid piisk meres selle kõrval, mida arvukad harituse poolt rikkumata jõmm-rahvuskaaslased reisidel teinud on. Ja kahjuks pole nii mõneski kohas eestlaste maine kõige parem. Siinkohal eesti jõmluse klassikalised näited elust enesest.

Lennuk.

Eesistuja seljatugede tagumine või põlvedega peksmine on jõmmi rahvussport. Jõmm on tavaliselt ka suurt kasvu ja istmevahed on tõesti kitsad. Laiemate vahedega paremusklassi peale aga jõmm raha põhimõtteliselt ei kuluta. Nagunii ju igal sammul petetakse ja röövitakse. Selle pideva petmismaania käes kannatav indiviid elab oma frustratsiooni välja eesistuja peal , sest ta saab rahulduse sellest, kui teisel ka sant olla on. Muide, seda spordiala harrastavad ka vabakasvatusega lapsed.

Järgmine sport jõmmi jaoks on kosside riputamine eesistuja seljatoe peale, sest tema tahab tunda end mugavalt ja ta on ju MAKSNUD. Mis sest, et viimase hetke pakkumisega või hullu sooduskampaaniaga. Arvestades sõitu lennujaama, tundidepikkust ringitammumist ja seda, et õhutransport poore veel laiemaks venitab, võib jõmmi kossihaisu järgi kindlaks määrata isegi ta eelmise päeva menüü. Kui haisulabor oma seljatoelt otsustavalt alla lükata, saab jõmm tavaliselt õite pahaseks.

Jõmmil on kindel arvamus, et kõik stjuardessid on litsid ja stjuuardid on peded. Oma üleoleva nõudlikkusega demonstreerib ta oma arvamust nagu edev ahv rändtsirkuses. Kõige suuremat lõbu pakub talle pardapersonali jooksutamine ning proovilepanek, millal personali närvid üles ütlevad. Näiteks ajanud jõmm oma joogi istmele. Tuli stjuuard, monteeris lahti istme ja vahetas katte. Teine kord teinud jõmm seda juma tahtlikult, et näha, mis imeviguriga see iste lahti käib. Kui kolmandal korral sama sündinud, ähvardanud personal teda politseiga kui pull ei lõpe. Jõmm oli aga istmenõksu kätte saanud ning viskas stjuuardit istmepõhjaga. Ta ei pidanud pettuma. Lennujaamas oli politsei vastas. Personal on vastavat koolitust saanud ning viisakaks ja rahulikuks jäämine viib jõmmi mõneks ajaks masendusse.

Tüüpilisel jõmmil on põie asemel viitsütikuga pomm, mis ähvardab plahvatada just siis, kui peatusvõimalust ei ole (maal) või kui kapten on süüdanud „kinnitage rihmad“ tule. Siis muutub jõmm jonnivaks lapseks, kes peab kohe kohe pissile saama, sest muidu võib õnnetus juhtuda. Maapealne näide on pärit Kreetalt, kus jõmm lapsena solvus, kui kiireteel lähima kümne minuti jooksul peatust teha ei saanud, ning kusi bussi keskmise ukse lävele. See oli ka ta elu kalleim tasuline tualett, sest tekstiilide keemiline pesu pole just odav.

Teisalt on jõmm suhteliselt alluv tüüp, kui temaga on kaasas olema mõni mõistuspärane autoriteet, keda ta kuulab. Kui kodunt pääsemise eufooria koos mõningase alkoholiga teistele reisijatele väljakannatamatuks muutub, siis on selline autoriteet kulla hinnas.
Jõmmil on tavaliselt emeriitprofessori kraad lennunduses ja reisikorralduses, sest ta teab täpselt, palju miski maksab, palju (ja kui ebaõiglaselt palju) keegi palka saab, mis on lennukikütuse omahind, kuidas tuleks „õieti“ asju teha, palju teenindajad vahelt võtavad ja palju pardalt koju „tööd kaasa“ viivad jne. Põhjus on ilmselt selles, et oma raha teenib jõmm kahtlaselt manipuleerides, kuid ennast nimetab ta „ärimeheks“.

Jõmmil on tavaliselt väga palju „kõrgeid tutvusi“, kellega ähvardavalt uhkeldada. Ilmelt elab selline tüpaazh ise pideva hirmu all ning teiste hirmutamisest stiilis „ma kaeban su juhtkonnale ja kui tahan, teen sind iga kell kohalt lahti“, saab jõmm enesekindlust, millest tal seesmiselt pidev puudus on.

Omaette ooper on lennureis, mis toob hulgaliselt koju kas meremehi, kalkunikitkujaid jne. Siis võetakse rihm täiega maha. On olnud juhuseid, kus lennukis käis täie hooga kaklus ka veel siis, kui rattad maad puudutasid. Taliselt varustab lennufirma sellised reisid staazhika pardapersonaliga, kes on võimelised unustama hetkeks ka viisakuse ja käratama jõmmile täpselt selles keeles, mida ta mõistab.

Jõmm ei anna kunagi jootraha, sest „nad saavad ju palka“ ja „tshurkad“ on ju loodud teenimise jaoks. Kui vaadata kommentaare, mis puudutavad Egiptuse tormi või Haiti maavärinaohvrite abistamist, siis tekib lausa õõvastus, kui palju selliseid tegelikult on. A`l mida neile tshurkadele ikka vaja on.

Tshurka on muide venekeelne laen, mida tarvitab sama kontingent, kes Singapor Airlines`il märatsenud vene nimega kodanikku eesti maine teotajaks sõimab.

Millisel reisil võib neid kõige rohkem kohata? Eks ikka sellisel, mida müüakse kaks korda omahinnast madalamalt, sest nagu öeldud, jõmm ostab endale 1,5 miljonilise auto, aga üle 3000 krooni maksev reis käib üle jõu. Meenub ühe kolleegi SMS: lennuk maandunud. Lillesi shortse ja halle sokke sandaalide vahel kõik kohad täis. Osadel veel saba püsisäärest tolkneb. Osad pole veel rääkima õppinud. Voucherile DUMP on kirjutet.

Ka vahetevaheliste vahede vahel on vahetevahel vahed

… ehk siis viimaste reisiuudiste taustal tuleb jälle tõdeda, et kõik pole nii mustvalge kui pressist paistab vaid reisifirma ja kliendi suhetes on ka pooltoone.

Reisimaailmas on juba muutunud käibefraasiks tõdemus, et kui rahvusvaheline terrorism ja gripikampaaniad turismifirmade usaldusväärsust ei suuda lammutada, siis teeb press oma müüvate skandaalide otsingutes seda edukamalt.

Milles siis seisnevad need pooltoonid, millest seekord rääkima peab. Aluseks on kaks järjest ilmunud lugu. Üks Postimehes, kus peksupoisiks on Toptours ja teine Õhtulehes, kus nahutada saab Panda Travel. Eks ka selles vallas on juba toimetajatel teada, et loo kaldu hoidmine kliendi poolele kogub rohkem sõimavaid kommentaare, mille põhjal jälle oma reklaamireitingut kõrgel hoida.

Need kaks lugu on samuti kaldu, mida tahakski nüüd sirgeks lükata. Olen kaugel sellest, et Toptoursi õigustada. Reisikorraldaja leidis, et kokkuhoiu mõttes on tagasitulekul lükata lend „kolmnurka“ ning Sharmist Hurghadasse lennates võtta ka sealt rahvas peale ajades sellega tagasilennuks arvestatud kohad balansist välja. Reisikorraldaja süüks võib panna seda, et tõepoolest, inimestel on tihti puhkused ja vabad päevad ilma varuajata ning viivitus võib tänapäeval kaasa tuua suuri ebameeldivusi tööandjaga. Eriti kui lennuplaani muudetakse üleöö. Seda on varemgi juhtunud ja olen ise selle pärast kaks klienti kaotanud, kuna Topp on kuulutanud välja ja siis jälle maha võtnud puhkuselennud ahvikiirusel. Või siis on ühte sihtkohta lennanud puhkajad vastanud end hoopis teises kohas, sest jälle on üleöö midagi muutunud. Saan aru reisikorraldajast, kes püüab maksku mis maksab oma mahte säilitada, kuid kas sel on mõtet kui klient ei või kunagi kindel olla kustkaudu ja kas üldse ta sihtkohta või sealt tagasi jõuab.

Samas on aga välja lugeda, et reisikorraldaja pakkus alternatiivseid tagasilennuaegu vastavalt klientide soovidele. Kel kõige kiirem, said tagasi 9 tunni pärast, teised said lausa päevake puhkust juurde, kes nii kiire ei olnud ning selle eest ei küsitud raha juurde. Kõlama jäi lause, et kliendid pidid endale ise lisatoitlustamise muretsema. Esitaks pole Egiptuses söömine kallis, teiseks müüvad Egiptuse hotellid end valdavalt vähemalt hommiku- ja õhtusöögiga ning kui tuba reisikorraldaja kulul on pikendatud, siis käib sinna sisse automaatselt ka söök. Seega tundub jutt lisatoidukorra pärast „muretsemisest“ natuke imelik.

Ja lõpuks. Kes siis kõige rohkem karjub. Ikka need, kes on reisi saanud väga odavalt või lausa muidu. Omadest kogemustest on ette näidata, et kõige rohkem on vingunud kõikvõimalikud reisivõitajad ja auhinnasaajad, kes pole selle eest midagi maksnud. Klass järgmine on väga odavate pakkumiste jahtijad. Arvestades seda, et lennukoha omahind Egiptusesse on juba tunduvalt kallim, kui kaebajad paketi eest maksnud olid (3990.-).

Teine kunstlikult üles tõmmatud teema oli Õhtulehes. Meelis Pai on avaliku elu tegelane ning loomulikult tekitab temaga juhtunu avalikkuses huvi. Panda Travel võttis oma Tai lennud maha ning põhjendas seda partneri infarktiga, kes pidi lendude eest kõik summad ette tasuma. Sorry, aga naerma ajab. Sel juhul tekib küsimus, kes on see ainuisikuline partner, kelle rahakott lubab 2 kuulise lennutsükli kõik Tai lennud korraga ette maksta.

Pigem ikkagi on korraldaja liiga viimasel hetkel aru saanud, et Eesti masuturul on lennuki lennutamine praeguse ülepakkumise tingimustes liiga kallis hobi. Samas teise poole pealt. Rahad maksti tagasi ning soovijad said asendusreisi. Firma suhtles klientidega näost näkku ja kandis raha tagasi. Iseasi kui keegi seda mingil eesmärgil sulas saada tahtis ja firma pidi sularaha seks otstarbeks kusagilt muretsema. Loomulikult võtab aega, sest kes ikka sadu tuhandeid kassas hoiab. Ja Taisse lendamiseks on hetkel päris palju veel soodsamaid võimalusi kasvõi TezTouri kaudu. Tuleb meelde kunagine vana Elisa reklaam. Kus on point?

Argo Kasela

Giidikillud

Alustame kildude kogumist, mis on aastate jooksul töö käigus tekkinud. Tekkemehhanism iseenesest on väga lihtne. Giid räägib tavaliselt peast ja palju. Samas mõtleb ta jutu käigus juba mitu sammu ette ning vahel käivad peast läbi ka tehnilise korraldusega seotud üksikasjad. Ehk millal tuleb järgmine peatus, kas jõuab teema selleks ajaks lõpetatud jne.

Mängu võib tulla ka väike väsimus ning elementaarne - informatsiooni rohkus, millel tuleb peas aru ja järge pidada. Aga nagu ütleb üks hea kolleeg – killud on ainult head, sest rahvas saab ka tõsiste teemade vahel suutäie naerda ning tõdeb, et ekskursiooni juhib elav inimene, mitte robot.

Türgi ringreis, enne ajaloolist Troojat.
„Oma 4. da ekspeditsiooni käigus leidis Shliemann (19. saj Saksa arheoloog) kurikuulsa peaehte diaara ja muud antiiknänni.“

Samalt reisilt:
„Peterburis abiellus Shliemann kaupmehetütre Diana Lõzevaga, kellega ta küll koos ei elanud, kuna Katjake oli natuke lesbi.“

Jordaania, Amman.
„ Paremale meist jääb järjekordne suur kinnisvara-arendus hiigelkaubanduskeskuse näol, kuid peamisteks kinnisvara-arendajateks on rikkurid Üraabia Ehindemiraatidest.

Maroko, Tafrout.
„Nüüd on teil võimalus piltida ja filmistada ning pärast seda tuleb meil kohe söögipauk.“

Santorini
„te näete all Fira sadamat ja see sadam on selles suhtes eriline, et siin pole sadamakaid, vaid laevad ankurdatakse mere põhja la lostitakse ja lassitakse spetsiaalsete trümmpaatidega.“

Tuneesia
„Tuneesias on peamiselt levinud koonjad ja nooljad minaretid.“

Tuneesia
„Iga saja isase datlipalmi kohta tuleb üks emane, aga kuna datlid on nii raskesti tolmnevad, siis tuleb neid lisaks veel käsitsi tolmendada.“ (tegelikult on sada emast ühe isase kohta).Selle peale klient: „No küll need peavad ikka kiimalised datlipalmid olema!“