Pildikesi Egiptusest 2

Presidendipalee kaugemas sopis avaneb salauks, mis paistab väljast üsna roostes. Ukse avanedes süttivad seintel LED valgustid, mis viitab ruumi pidevale ja sihipärasele kasutamisele. Mubarak võtab istet. Omar Suleiman tõstab talle ette hunniku koltunud ümbrikke. Haarab siis aiakäru ning siirdub riiulite vahele, kust hakkab kostma kiviplaatide kolinat. Räpaste võtete arhiiv on ilmselt vanim maailmas.

Mubarak lappab mõtlikult pabereid. „6 päevane sõda ja Suessi laevade uputamine... ei sobi. Netanyahu on küll hea sõber, aga sellised just reedavadki,“ vangutab ta pead. „Venelastelt abi palumine.. ähh, Nasserile ei lõppenud see ka hästi ja Putin hoiab viimasel ajal niigi eemale… Või siis kutsuks opositsiooni lepituspeole ning saadaks kõik El Baradeiga eesotsas Allahi aeda… hmm. Ajaa, Mohamed Ali l läks mamelukkide hukkamine kunagi läbi, aga siis polnud sotsiaalvõrgustikke… „

Hosni jätkab paberite lappamist. Omar Suleiman tuleb käruga ja kallutab maha hunniku savitahvleid. Mubarak pühib mõnelt tolmu, kuid pettunud ilmsega lendavad kõrvale nii Tutahnamoni usurestauratsiooni deklaratsioon kui Ramses II Kadeshi rahuleping. Lisaks tuleb meelde nagu painav unenägu CIA agendi eilne külaskäik. Süda tõuseb kurku ning hoolikalt pingutatud murevaod otsmikul langevad jälle tasaste plõksatustega oma kohale. „Ma veel raputan neile iluarstidele saba peale soola,“ mõtleb Mubarak ning samal hetkel leiab ümbriku, millega talle meenub 1992. aasta suvi, kui ta ümbriku Sharm el Sheikhis puhkusel oleva Jeltsini taskust pihta pani. Olid ajad! Muigega meenutab Mubarak, kui kerge see oli, sest Jeltsin oli lakkunud seni, kuni hakkas röhitsema. Üle Mubaraki näo venib salakaval muie.

„Mis meil uudist on Mileedi?“ küsib Obama ovaalkabinetis võluvalt sekretärilt. „Kohtumine leidis aset,“ nurrub see, kuid muutub samas tõsiseks.“ Kuid…“
„Missss!“ sisiseb Obama ja kõrvad tõmbuvad peast veelgi eemale. „Seda ei tohi lubada! Või ma pole maailma lemmikliider!“
„No see, et vastu punnib, on ainult pool häda,“ lausub sekretär ning süütab sigareti. „Hoopis hullem lugu on meie agendiga, kelle Mubaraki juurde saatsime.
„No mis jälle!“ ägestub Obama. „Kus on teie luuresatelliidid, alatud võtted, pealekaebajad ja salakuulajad! Mida see känd endast õige mõtleb!“
„Lubage alandlikult seletada, et meie agent on haiglas,“ lausub Mileedi pilku tõstmata. „Ta üritas terve öö Mubaraki seina külge kinni rääkida, et olgu inimene ja ärgu rämpselgu. Mubarak aga tõmbas Ipodi klapid pähe ja ei teinud nägemagi. Ja kui meie agent üritas teda koos tugitooliga paleest välja saada, ajas too jalad uksepiitadele harki ning agent sai songa. Lõpuks ajas mingi loll ilukirurg mehed segamini ja tegi botoxi süsti hoopis meie agendile. Vaeseke sai ägeda ajukoore põletiku. Liiatigi unustasite talle reisikindlustuse vormistamata ja meil tuleb maksta haigemajale.“
„Kalliks läheb meile see Mubarak,“ lausub Obama ja sülitab südametäiega. „Sulata Kissinger üles ja helista, kuhu vaja, et naftahinda kruvitaks.
Rahuloleva pilguga lülitab ta sisse salakanali ning näeb, kuidas sheigid seekord ise mutrivõtmed haaravad ja kraanide kallale sööstavad. Eesruumis lülitab Mileedi külmiku välja ning kergelt aurates hakkab Kissinger üles sulama.

„1991 ja Baltikum“. Tint kolletunud ümbrikul on hakanud kahvatuma. Mubarak võtab hardalt Jeltsinilt pihta pandud dokumendid, mida too alati endaga kaasas kandis. „Kurat teab, kelle tagant ta ise need pihta pani,“ Mõtleb Mubarak ja loeb. „Moodustada internatsionaalseid rindeid. Mobiliseerida lubadustega lojaalsed. Tugineda komiteedele, luua kõikjal komiteesid,“ seisab dokumendil. „See juba sobib,“ muigab Mubarak ja saadab poisi tee järele. „Ah jaa, ja helista poistele, et need meie perekonna rahad naiste arvele laseks kanda,“ hüüab ta Omarile järele. „Tai Taksin Sinavatra nii tegi, pööras pärast Telecomi erastamist taskud pahempidi, et iva ega marja pole hamba alla panna, ja jäeti rahule.“

„Kaamel arvas heaks ära kärvata. Kust mina teile need kaamelid võtan, kõrilõikajad,“ sülitab Kaameliajaja südametäiega sõnumitooja poole. Ma tean küll, mis tal mõttes on. Kaameli seljast hea rahvast malgutada. Häbi peaks olema, ise veel turismiminister! Sõitku Siinaile kogu oma täiega! Võib-olla seal mingi pooleaeruline beduiin laenab. Hassan, too teed!“ Vana kaameliajaja lausa vahutab vihast ja üritab vana voucheripatakaga lõkkele tuld üles saada. „Enne panime kümnenaelastega suitsule tuld, nüüd ei saa neetud vanapaberigagi tuld üles,“ vannub vanamees. Voucheritel ilutseb veel Millenium Traveli logo.
„Teatan alandlikult, koptid on ikka Aleksandrias ja kohvikud on kinni,“ julgeb Varrukasttõmbaja poiss Hassan jutu vahele pista. „Aga siin on üks fotokaamera, mida saaks äkki maha müüa, kuni teenistust tuleb. Tõmbasin selle ühe ajakirjaniku kaelast, kui Giza rahvas teist siinsamas kõrvaltänaval taga ajas.“
„Oh ajad, oh kombed,“ ohkab vana kaameliajaja ning pisaratest läikiv murdunud pilk langeb taas raudväravate tagant paistvale sfinksi näole, kelle silmad oleks kuuvalguses ka nagu kurvemaks muutunud.
Minister on kõrvaltänaval rekvireerinud seaduse nimel kolm kaamelit ja ratsutab Tahiri väljaku poole.

Ovaalkabineti hämaruses helendab ainult üks ekraan. Barak Obama on süvenenud Kissingeri soovitatud toimikute nimekirja, mille kohal vilgub kiri: eriti salajane. „Kas asun teele?“ küsib Mileedi. „Jah, sa lendad täna õhtul. Teeskle välisajakirjanikku ja palu varjupaika Moosese mäe kloostris. Sideks kasutame ainult Google-Secret`it, et, neetud Wikileaks haisu ninna ei saaks. Q käest saad kõik vajamineva. Õnn kaasa!“
Obama süveneb uuesti dokumenti, mis kannab pealkirja: CIA – Kreeka sõjaväeline riigipööre 1974-1978.

„Palju me omasid kokku saaksime?“ küsib Mubarak nuhk Abdullahilt.
„Oma paarsada tuleb ära. Lojaalsed ministrid natsionaliseerivad juba kaameleid ja hobuseid.“ Lausub too.
„Väga hea, võtke parimad parimaist“
„Parimad parimaist lakuvad haavu.“
„Võtke parimad halvemaist!“ käratab Mubarak. „Ja kui siit kokku ei saa, moodusta Deltas komitee. Need on seal kõige mõjutavamad. Kulutustest ära hooli, missioon isamaa eest saab hästi tasutud.“
Nuhk Abdullah taganeb selg ees kabinetist välja ja eesruumis kostub kõva kolinat nagu kukuks luukere vastu plekkkatust.
„Noh pimeloom! Käia ei oska või!“ heidab Mubarak üle õla. „Ei kedagi, ainult SKP kukkus,“ hüüab Abdullah ja kaob öhe.
Üle presidendipalee vilguvad taevas navigatsioonituled. Järgmine lennuk lahkub Sharm el Sheikhist.

Tudeng istub Tahiri väljaku lähedal internetikohvikus ja mõmiseb mõnust. Viimased päevad ilma Facebookita on olnud tõeliselt painavad. „Kuule, kas sa õhtul lähed tagasi? Räägitakse, et Mubarakil olevat jälle midagi öelda.“ Küsib Tudengi Sõber kõrvalarvuti tagant. „Vist küll,“ vastab Tudeng. El Baradei ultimaatum hakkab ümber saama. Aga kuule, mis me tühja lobiseme, ma saadan sulle parem sõnumi!“
Sõbrad haaravad mobiiltelefonid ja hakkavad üksteisele klõbinal sõnumeid saatma.

„Ah et ämbrid on ära varastatud! Ja sina molkus julged sellest veel hingata!“ Käratab mulla Umar mosheepoisile. „Ma tõesti ei tea, aednikku pole kolm päeva näha olnud,“ nuutsub poiss lohutamatult. „Andke andeks, ma tõesti ei tea. Tahtsin täna hommikul põrandat kasida, aga mida pole, seda pole.“
„Selge selge, ära selle pärast nüüd ulu,“ lohutab Umar. Tee mulle parem teed. „Armas õpetaja, katelok on ka kaotsis!“ ütleb poiss ja hakkab veel kõvemini nutma. „Mine siis naabermosheesse ja laena nendelt. Ja küsi, kas nad pole midagi kuulnud, kuidas Vendade ja oponentide kõnelused lähevad.“
Poiss kuivatab pisarad, tõmbab nurga taga enda tarbeks kõrvale pandud kateloki pähe ja kaob öhe.

Tahiri väljakul otsib Tudeng asjatult silmadega El Baradeid, kui keegi ei tea temast midagi. Ka saadetud sõnumid jäävad kangekaelselt vastuseta. Nii üksi ja hüljatult pole Tudeng ennast ammu tundnud. Lootusetuse valus äng pitsitab kurku ning hoolimata tuhandetest inimestest poeb külm igalt poolt ligi. Hambad hakkavad vastikult plagisema. Korraga näeb ta valget kaamelit, kellega ta lapsepõlves mängis, kui too veel varss oli. „Shumahher!“ kilkab Tudeng poisilikult ja jookseb kaameli poole. Järsku polegi enam nii külm, kuigi ainus tuttav nägu siin massis on vaid kaamel. „Hassan!“ hüüab Tugeng õnnelikult, kuid tardub samas paigale. Kaameli seljas istub hoopis keegi võõras. Tudeng võtab taskust igaks juhuks kaasa võetud leivatüki hing sirutab käe leivaga valge kaameli poole, kuid Shumahher ei näi poissi äragi tundvat. Tigeda mörinaga püüab ta leiba hoidvat kätt hammustada. „Shumahher, Shumahher! See olen ju mina!“ hüüab tudeng. „Kas sa mind siis…“ Pudeliklirin summutab hoobi.
Äkki muutub silme ees kõik kirjuks. Kõrvus hakkab kohisema ja taevatähed koonduvad korrapärasesse ringi. „Miks! Miks! Miks! Ei, see ei ole mina, see ei toimu minuga, ei ei ei!“ kumiseb kõrvus.
Lapsepõlv, nad seisavad sõbraga kose all ja jahe vesi teeb pea mõnusalt selgeks juuksed on märjad…“Vesi, vesi,“ sosistab Tudeng ja kukub. Tahiri väljakul voolab veri.

(Mõttes teiega, mu Egiptuse sõbrad)