Mis sul viga on? ..kulla jõmmreisija

Sellel nädalal plahvatas järgmine uudispomm sellest, kuidas Eesti kodanikust reisija laamendamise pärast Singapore Airlines`i pardalt maha tõsteti. Pole elus esimene ega viimane kord, kuid kommentaariumites kisatakse jälle, et nimi oli tal ju vene oma! Järelikult tibla. Aga kõige suuremad kisajad võiks vahel ka endale ja rahvuskaaslastele teadlikumalt näkku vaadata.
Niisiis, Eesti kodanikust reisija lasi Frankfurt-Singapuri liinil rusikad käiku, üritas kõrvalistujat suudelda, tagus seljatugesid, peksis puruks LCD ekraani ja andis stjuuardile tohlaka. Lennuk tegi hädamaandumise Dubais, kus kodanik pokri pisteti, sest tal polnud maksta.

Eestlased on nüüd kurguauguni solvunud, sest sellil oli vene nimi. Aga vabandust, pass oli Eesti kodakondsusega. Eesti mainele see loomulikult hästi ei mõju, selge see, sest sellistest intsidentidest raporteerivad lennufirmad üksteisele üle maailma. Kommentaariumites süüdistatakse nüüd aga seda kodanikku ainuisikuliselt Eesti maine õõnestamises rahvusvahelisel areenil.

Palju reisinud inimesena võin aga hulgaliselt näiteid tuua, et antud kodanik on vaid piisk meres selle kõrval, mida arvukad harituse poolt rikkumata jõmm-rahvuskaaslased reisidel teinud on. Ja kahjuks pole nii mõneski kohas eestlaste maine kõige parem. Siinkohal eesti jõmluse klassikalised näited elust enesest.

Lennuk.

Eesistuja seljatugede tagumine või põlvedega peksmine on jõmmi rahvussport. Jõmm on tavaliselt ka suurt kasvu ja istmevahed on tõesti kitsad. Laiemate vahedega paremusklassi peale aga jõmm raha põhimõtteliselt ei kuluta. Nagunii ju igal sammul petetakse ja röövitakse. Selle pideva petmismaania käes kannatav indiviid elab oma frustratsiooni välja eesistuja peal , sest ta saab rahulduse sellest, kui teisel ka sant olla on. Muide, seda spordiala harrastavad ka vabakasvatusega lapsed.

Järgmine sport jõmmi jaoks on kosside riputamine eesistuja seljatoe peale, sest tema tahab tunda end mugavalt ja ta on ju MAKSNUD. Mis sest, et viimase hetke pakkumisega või hullu sooduskampaaniaga. Arvestades sõitu lennujaama, tundidepikkust ringitammumist ja seda, et õhutransport poore veel laiemaks venitab, võib jõmmi kossihaisu järgi kindlaks määrata isegi ta eelmise päeva menüü. Kui haisulabor oma seljatoelt otsustavalt alla lükata, saab jõmm tavaliselt õite pahaseks.

Jõmmil on kindel arvamus, et kõik stjuardessid on litsid ja stjuuardid on peded. Oma üleoleva nõudlikkusega demonstreerib ta oma arvamust nagu edev ahv rändtsirkuses. Kõige suuremat lõbu pakub talle pardapersonali jooksutamine ning proovilepanek, millal personali närvid üles ütlevad. Näiteks ajanud jõmm oma joogi istmele. Tuli stjuuard, monteeris lahti istme ja vahetas katte. Teine kord teinud jõmm seda juma tahtlikult, et näha, mis imeviguriga see iste lahti käib. Kui kolmandal korral sama sündinud, ähvardanud personal teda politseiga kui pull ei lõpe. Jõmm oli aga istmenõksu kätte saanud ning viskas stjuuardit istmepõhjaga. Ta ei pidanud pettuma. Lennujaamas oli politsei vastas. Personal on vastavat koolitust saanud ning viisakaks ja rahulikuks jäämine viib jõmmi mõneks ajaks masendusse.

Tüüpilisel jõmmil on põie asemel viitsütikuga pomm, mis ähvardab plahvatada just siis, kui peatusvõimalust ei ole (maal) või kui kapten on süüdanud „kinnitage rihmad“ tule. Siis muutub jõmm jonnivaks lapseks, kes peab kohe kohe pissile saama, sest muidu võib õnnetus juhtuda. Maapealne näide on pärit Kreetalt, kus jõmm lapsena solvus, kui kiireteel lähima kümne minuti jooksul peatust teha ei saanud, ning kusi bussi keskmise ukse lävele. See oli ka ta elu kalleim tasuline tualett, sest tekstiilide keemiline pesu pole just odav.

Teisalt on jõmm suhteliselt alluv tüüp, kui temaga on kaasas olema mõni mõistuspärane autoriteet, keda ta kuulab. Kui kodunt pääsemise eufooria koos mõningase alkoholiga teistele reisijatele väljakannatamatuks muutub, siis on selline autoriteet kulla hinnas.
Jõmmil on tavaliselt emeriitprofessori kraad lennunduses ja reisikorralduses, sest ta teab täpselt, palju miski maksab, palju (ja kui ebaõiglaselt palju) keegi palka saab, mis on lennukikütuse omahind, kuidas tuleks „õieti“ asju teha, palju teenindajad vahelt võtavad ja palju pardalt koju „tööd kaasa“ viivad jne. Põhjus on ilmselt selles, et oma raha teenib jõmm kahtlaselt manipuleerides, kuid ennast nimetab ta „ärimeheks“.

Jõmmil on tavaliselt väga palju „kõrgeid tutvusi“, kellega ähvardavalt uhkeldada. Ilmelt elab selline tüpaazh ise pideva hirmu all ning teiste hirmutamisest stiilis „ma kaeban su juhtkonnale ja kui tahan, teen sind iga kell kohalt lahti“, saab jõmm enesekindlust, millest tal seesmiselt pidev puudus on.

Omaette ooper on lennureis, mis toob hulgaliselt koju kas meremehi, kalkunikitkujaid jne. Siis võetakse rihm täiega maha. On olnud juhuseid, kus lennukis käis täie hooga kaklus ka veel siis, kui rattad maad puudutasid. Taliselt varustab lennufirma sellised reisid staazhika pardapersonaliga, kes on võimelised unustama hetkeks ka viisakuse ja käratama jõmmile täpselt selles keeles, mida ta mõistab.

Jõmm ei anna kunagi jootraha, sest „nad saavad ju palka“ ja „tshurkad“ on ju loodud teenimise jaoks. Kui vaadata kommentaare, mis puudutavad Egiptuse tormi või Haiti maavärinaohvrite abistamist, siis tekib lausa õõvastus, kui palju selliseid tegelikult on. A`l mida neile tshurkadele ikka vaja on.

Tshurka on muide venekeelne laen, mida tarvitab sama kontingent, kes Singapor Airlines`il märatsenud vene nimega kodanikku eesti maine teotajaks sõimab.

Millisel reisil võib neid kõige rohkem kohata? Eks ikka sellisel, mida müüakse kaks korda omahinnast madalamalt, sest nagu öeldud, jõmm ostab endale 1,5 miljonilise auto, aga üle 3000 krooni maksev reis käib üle jõu. Meenub ühe kolleegi SMS: lennuk maandunud. Lillesi shortse ja halle sokke sandaalide vahel kõik kohad täis. Osadel veel saba püsisäärest tolkneb. Osad pole veel rääkima õppinud. Voucherile DUMP on kirjutet.