6. B Eesti turisminduses

Mis teha. Riik on noor, reisimisharjumus on noor ning ka suhtlemine ja suhtumine meenutab kliendi kui kunde seisukohalt pahatihti kiusliku õpilase ja kompleksides õpetaja omavahelist kanakitkumist. Mõlemad tunnevad, et neile tehakse liiga. Vahel lausa massimeedia tasandil.

Ma pole ilmselt ainuke, kes mäletab koolipõlvest seda, et ükskõik mis koolimajas juhtus, peeti alati automaatselt süüdalaseks kindlat klassi. Isegi mitte persoone, vaid klassi. Kes tegi-nagunii 6 B. Põhjus oli paaris kaagis, kes tõesti alatihti sigadustega hakkama said, kuid tempel oli otsa ees tervel klassil. Klassil omakorda tekkis trots õpetajate vastu, kuna paljud said intuitiivselt aru, et õpetajad kipuvad karistama kollektiivi, mitte indiviidi. Jah, nõukogude ajal oli kollektiivne vastutus moes. Praegu aga peaks igaüks ise oma sigaduste eest vastutama. Aga ei ole me veel nii kaugel.

Reisima.net`i avalikkuse ette jõudnud skandaal on see, mis iseloomustab eelnevat juttu kõige paremini. Kahjuks on kurbi näiteid olnud ka enne, et ilmselt pole Võsareporter õppealajuhataja kohustes olnud siis nii kiire. Tänu seekord avalikkuse ees kõlanud küündimatutele põhjendustele ja katteta lubadustele „õpetajale“ on jälle märk otsa ees kõigil. 6 B on jälle ühte patta pandud ning „õpetaja“ seisuses klient vaatab jälle tervet klassi pilguga: „Ok, täna vastasite hästi ja oled aastaid kiituskirjaga lõpetanud, aga sisimas olete samasugused koerad nagu te pätist klassivendki.“ Ja nüüd tuletage meelde oma kooliaega – selliseid situatsioone ja sellega seotud ebaõiglustunnet on ilmselt enamusel ette tulnud.

Viimased nädalad on toonud kaks head näitlikku õppetundi. 146 röökiva inimese juuresolekul suutis Travel In`i esindaja ka telekaamerate ees jääda viisakaks ja konstruktiivseks ning tema esinemine mõjus usutavalt. Ehk siis, et me tõesti enam nii ei tee, hoolimata sellest praegu nii juhtus. Teiselt poolt on vastu panna reisima.net`i teolt tabatud koolipoisilikud vabandused a`la „Ok. Kui teinekord veel tunni ajal suitsukoni klassi prügikasti viskan, siis kustutan enne ära.“ Aga kui mõlemad pahandused on juhtunud pea samal päeval, ja õpetajal on paha tuju, siis võetakse mõlemaid sama malliga. Ja lisaks kannatab terve klass.

Ehk siis püüa, mis sa püüad, ikka vaadatakse kahtlustavalt ning see, et sa oled viitele õppinud ja eeskujulikult käitunud, ei loe paha päeva taustal see enam midagi.

Seega, lugupeetud „õpilased“ – kolleegid reisindusest. Rohkem vastutustunnet. Teisalt, lugupeetud „õpetajad“ reisijad – rohkem individuaalset lähenemist. Raske, aga ehk mõistame teineteist.

Kust selline võrdlusmoment tuli? Pakkusin välja eksklusiivse Kariibi piirkonna reisi, mis teatavasti pole kõige odavam. Vastuseks tuli: „kandke te mulle kinnituseks sellest summast pool siis on asi natuke usutavam :)))“. Ehk siis kui sa septembris vastad terve aasta materjali ära, siis oled prii. Ok. Võib-olla pole just parim paralleel. Parem oleks võib-olla see, kui prestiižika erakooli lapsevanem saadab direktorile kirja, et kõigepealt peab kool tema lapse õppeaasta maksumuse TEMA kontole kandma. Jabur ja pretsedenditu, eks ole.

Kõikide ulakuste taustal reisimaalima „klassides“ tahaks käe püsti tõsta ja öelda, et meil on vastutustunne, meie nii ei tee!“ Aga siis peetakse ju pugejaks. Eksju.


Vastastikkune krediidilimiit on kokku sulanud igal pool. Hoiame siis sedagi, mis veel alles on. Seda vastastikku, kallid „õpilased“ ja „õpetajad“.