Pildikesi Egiptusest

„Oo Jiblis JIblis, paha vaim,“ ägab Hosni Mubarak ja räntsatab veelkord istuli kohvri kaanele, mis keeldub endiselt kinni minemast nagu meeleavaldajad Tahiri väljakul. Vesiir Omar topib abivalmilt Tutanhamoni maski kobrapead jonnakate kohvrilukkude vahele ning kärinaga venib kohvrilukk lõpuks kinni.

„Tõsta sahvrisse!“ käseb Mubarak. „Või veel parem – vii alla garaazhi, siis on kohe käepärast kui minekuks läheb. Vaevatud ilmega langeb ta nahksohvale ja tühjendab ühe sõõmuga karkatee klaasi. „Mis ma neile küll teinud olen, et nad mind enam ei armasta! Ma olen andnud 30 parimat aastat oma elust, et meestel see jube kitlikandmise mood ära kaoks ja see on nüüd siis tasu. See kõik on selle neetud Ben Ali süü: mis temal viga! Saatis oma muti tubli eeslikooma kullaga Dubaisse ja ei vaevunud isegi head aega jätma. Minu moor ei jõudnud Londonisse hambaharjagi kaasa võtta. El Baradei sabarakud tuulasid teisel seelikuvoldidki läbi. Ma olen alati öelnud, et esimesed riisuvad koore. Nüüd vaeva siin pead, kas Obama on nõus mulle paar miljardit humanitaarabi eraldama või mitte.“

„Ei ta eralda,“ ohkab vesiir Omar. „Vaata teda!“ talle meeldivad hoopis nooremad tüübid. Tead, need maailmaorganisatsioonid on nagu ööklubid. Niipea kui raha otsas ja aastad kukkunud, kisuvad sul punase vaiba käigu pealt alt ära. Ega Netanyahu pole helistanud? Ostab ta su Sharm el Sheiki residentsi ära või ei?“

„See on veel kõige suurem jama,“ ohkab Mubarak ning põrnitseb üksisilmi tänavale, kus kaks vanglahalattides selli Dzhoseri skulptuuri tassivad. „Eks see ole juba Israeliski teada, et kui sul kõige kiirem on, siis Sharmis sa elus koju ei pääse. Mingi Estoneesia reisiesindajad töllerdavad oma gruppidega alati korteezhi ees. Ja Netanyahu kauples hinna nii madalaks, et parem on sinnapaika jätta.
Miks ma kunagi Atatürki ei kuulanud! Esimese ilmasõja alal juba õpetas mulle, et ehita oma loss kõrbe, mitte randa. Tark mees oli. Keelas haaremid ära ja lasi imaamid riigipalgalt lahti. Sõjavägi oli ka raudse käpa all. Nüüd on näha, mis tähendas Hillaryt kuulata. Kõrgemad ohvitseridki sõidavad tankiga pärjad peas nagu läheks grüünesse jooma! Aga katsu sa veel imaamidele midagi öelda! Kargavad jalalt jalale ja karjuvad Hosni tegi Hosni tegi… ah, jäta, Omar, ei oleks see haridusreform ka midagi aidanud. Muide, kas sa Vennaskonna Twitterikontod lasid kinni keerata?“
Omar haarab kahe käega peast ja jookseb välja. Eesruumis kerib BBC Newsi võttegrupp kokku viimaseid juhtmeid.

„Noh?“ küsib El Baradei Tahiri väljakule jõudnud higise ja lõõtsutava Tudengi käest. „Ei kedagi, ei ole nõus! Andke mulle lonks vett!“ hingeldab Tudeng ja heidab El Baradeile harda pilgu. „Seda ma arvasin,“ pomiseb Mohamed El Baradei. „Ei see nii lihtsalt lähe. Ma nägin seda juba Saddami ajal Iraagis tuumaseadmete jälgi ajades. Löö lokku, et keegi jumala eest koju ei läheks. Näed ju, et mul on väljuvad kõned piiratud. Ja lase Luxorist 50 noort Anubist tuua. Las lõrisevad muuseumi ees. Bagdadis alles tassiti muuseum laiali. Kui siin sama juhtub, jääme viimastest intelligentsetest turistidest ilma, kes supelsakste vahele veel jäänud on. Tead ju, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Kunagi olevat Eesti pronksiöö ajal koerad kuuti jäetud ja kõik peksti puruks. Kuigi ega mina ka täpselt ei tea. Oleks mõni Eesti ajakirjanik, täpsustaks, aga pole ju. Headel aegadel, kui neile kõik välja tehti, siis sumises teisi siin nagu kärbseid sõnnikuhunnikul.“

„See on tõsi,“ ohkab Tudeng. Ma olen alati teie tarkust imetlenud. Meie tee on tõepoolest läbi oma impressiivse mineviku vaadata globaalsesse tulevikku ning omandada oikumeenilisi teadmisi läbi akadeemilise hariduse ja illuminatiivsete analüüside. Oodake palun üks hetk, ma tõmban korra hinge!“
Minaretist kõlab kutse palvele ja Tudeng rullib lahti kilimi, vaatab otsivalt ringi ning asub usinalt laupa vastu maad taguma. Vahepeal hajunud sinine plekk otsaees omandab jälle konkreetsed piirjooned.

„Teatan alandlikult, te olete kaamelist ilma,“ lausub Varrukastrebijapoiss kaameliajaja Hassanile. „Ta sõi saapaviksi ja arvas heaks ära kärvata. Mida käsite raipega teha? Jätan vedelema või lasen parfüümipoe Mustafal seebiks keeta? Mine tea, kas tulevadki tagasi ja kas teenistust hakkab olema. Siis hea võtta.“
„Jäta vedelema, lausub kaameliajaja stoilise rahuga. „Ja too mulle veel üks klaas teed! Kuuled! Aga ära muretse, küll nad tulevad, kus nad pääsevad. Allah on ise meid püramiididega õnnistanud ja varsti on nad siin suu ammuli tagasi. Kui ei teised, siis vähemalt venelased. Need tulevad ka Allahi viimsepäeva lauba ajal.“
Kaameliajaja kougib prügikastist välja mapi, millel ilutseb veel Finnmatkade logo ja hakkab sellega hoogsalt vesipiibu sütt õhutama. Jah. Ööd on siin mustad.

Üle hoolikalt suletud raudväravate helgib täiskuus sfinksi üleolev pilk, kelle näos kumaks nagu mingi etteheide.
„Hea küll, hea küll,“ mõmiseb kaameliajaja sfinksile. Ma tean, mida sa tahad öelda. Suur on Allahi õiglus, kes kutsub nii põrmu-ussikest kui kuningat olema alandlik ja taktiline. Ei jää tulemata ainujumala karistus, ei jää. Kas ma vähe olen kõigile rääkinud, et 50 naela kaameli selga ronimise eest ja 100 naela maha saamise eest on liig. Ei uskunud mind kallid kaimud, ei uskunud. Nüüd ulu nagu shaakal kõrbes.“
„Teed ei ole,“ ütleb tagasijõudnud Hassan kurvalt. „Koptid on kõik Aleksandrias miitingul ära ja kohvikud on kinni.“
„Jah, jajah,“ lausub vana kaameliajaja hajameelselt ning silitab suitsu mähkuvat habet.

„Ärge kartke, vennad,“ kõmistab mulla Umar viimast korda ning ronib ähkides minbarilt alla. Harjunud käeviipega saadab ta poisi teed tooma. Vennaskonna tuumik võtab vaibal istet ning hakkab omavahel elavalt vaidlema.
„Ma ju ütlesin, et karta pole midagi,“ rõhutab Umar läbitungival pilgul ning asetab Raamatu aupaklikult riiulile. „Võta näiteks kasvõi Türgi vennad, kes parlamendis enamuse said. Nad austavad Käske, kuid samas käsutavad ka Brüsseli uskmatuid koeri. Nii tuleb asja ajada! Mustvalge trendiga tänapäeva maailmas enam läbi ei löö. Praegu on moes salapärast hallid toonid!“
Kaks Venda vaatavad üksteisele üllatunult otsa.
„Ja jaa,“ rõhutab Umar. „Ka rahvale meeldivad hallid toonid. „Kui su vastane pöörab paremale, siis kiika vargsi vasakule ja vastupidi. Just eile kuulsin ühe kusagilt Eestist pärit turisti käest, et nende vabade valimiste kampaania pidavat sama moodi käima. Miks siis meie ei või.“
„Aga õpetaja,“ lausub kohkunult habetunud noormees, mu vend, kes töötab Hurghadas, rääkis jäledustest, mis seal tänaval näha on ja mis roppus ja kombelõtvus seal õitseb. Eriti pärast seda, kui meie Punase mere pühad kaldad Ida-Euroopa säästumarketiks muudeti. Kas me peame seda sallima?“
„Mu poeg, sa pead tundma Jumala loomaaeda, et tõehetkel teha vahet heal ja kurjal,“ seletab mulla heatahtlikult. Kui see on jumala tahtmine, siis allu sellele, aga ära unusta meie Tõde! Oh seda noorust küll!“
„See on alati nii olnud, ühed tulevad, teised lähevad, kolmandad lõikavad kasu. Las nad tulevad, las tulevad… tulevad… tulevad…“
Umari nägu tõsineb järsult ja ta jääb üksisilmi enda ette vahtima.

Üle terve Kairo presidendipalee kaigub mobiilihelin. Mubarak haarab telefoni, mille displeil välgub Suurbritannia lipp. „Kuulen sind kallis!“
„Hosni, kas see on lõpp?“ kõlab närviline naisehääl.
„Ei see ei ole lõpp. Minu püha üritus kestab edasi,“ lausub Mubarak, lükkab raamatukapi eemale ja kangutab võika kriginaga lahti salaukse…

Eesti reisibüroos heliseb telefon: „Aga seal on ju ohtlik!“ kõlab närviline naisehääl. „Aga kui ma saaks sama raha eest oma sõbrad ja tuttavad kaasa võtta, siis ma veel mõtleks.“

Ka meie püha üritus kestab ilmselt varsti edasi.