Mida teeks press ilma rehepappideta?

Vastus-mitte midagi, sest rehepapp on tänuväärne materjal. Tavakodanik hoolib uudistest, mis räägivad tavakodanikust. Ja mentaliteet on alati selline, et tavakodanikule tehakse alati liiga. Suurimad inimeste piinajad ja ahistajad on reisibürood, reisikorraldajad, lennufirmad jne, mille tööst, ostuhindadest, korraldusest jne teavad kõik alati kõike. Jutt käib perek Kiisist ja Pastikust, kelle hiigelkannatusi Postimees elavalt kirjeldab.

„Klient on kuningas“. Seda armastatakse alati rõhutada jättes mainimata pisiasja, et klient võiks sel juhul ka kuningana käituda. Kahjuks on aga meie „kuningatel“ tihti omapoolsed väärtushinnangud paigast ära. Tuleb tunnistada, et perek. Pastikute kannatuslugu Postimehes oli üle hulga aja lõbus lugemisvara ning kui uskuda suhtlusportaalide arvamusi, siis 15-minuti kuulsuse said nad küll.
Artikkel kubiseb lõbusatest vahejuhtumitest. Pere läheb 90 tuhandelist reisi ostma, tuleb välja 40 tuhandelise reisiga ja alustab ristisõda. Pered „hiilgavad“ oma suurepärast teadmistega hinnakujunduspoliitikast, teavad kõike hotellide klassifikatsioonidest ja toitlustuspoliitikast. Ja nemad pole ainsad. Paar nädalat tagasi sain üsna ebameeldiva telefonikõne kliendilt, kes oli pool õhtut veetnud korrutades, liites ja lahutades ning jagamisel selgus, et reisikorraldaja peaks nende pealt vähemalt 10000 per reisija teenima. Täpselt samasuguse arvutustööga tuli välja kirjanik Kalle Käsper paar nädalat tagasi Õhtulehes. Huvitav, kuidas on turul tekkinud selline mentaliteet, et hotellid annavad reisikorraldajale kõik toad tasuta, et ainult eestlasi majutada (oi, kindlasti maksavad reisikorraldajale veel pealegi). Kust on pärit arvamine, et lennukikütus ei maksa mitte midagi, reisikorraldaja ja pardateenindajad teevad oma tööd puhtalt missioonitundest ja kuni selleni välja, et lennuki kapten lendab sellepärast, et tal pole oma vaba ajaga midagi teha. Osalt on muidugi aimata, kust see arvamine tuleb. Kui madalal hooajal on reisikorraldajal valida, kas lennata tühja lennukiga, või saada natukeesegi jooksvate kulude katteks, siis ta valib viimase. Samuti korraldavad lennufirmad reklaami eesmärgil lennukikohtade säästulaatu. Ja nii hakataksegi arvama, et see ongi õige hind. Ei ole. Alla omahinna müügiga kas vähendatakse kahjumit, mis oleks muidu veel suurem või hullutatakse rahvast, et kaubamärk avalikkuse ees virvendaks. Kahe terega mõõk on see nii või teisiti. Tõstatad imeväiksel Eesti turul tormi veeklaasis ja saad pärast selle tormi poolt õhku keerutatud prahiga vastu pead tagasi. Nagu näitas ka Pastikute juhtum.
Artikli iga rea vahelt kumab välja Eesti tõusiku tüüpiline minakeskne ülbus. Kujutan elavalt seda skandaali ette, mis kohapeal toimus, millise intonatsiooni ja väljenditega. Oma tööaastate jooksul olen selliseid üksjagu näinud, aga oma kogemusest võin öelda, et rahulike, viisakate ja konstruktiivselt põhjendavate inimestega on probleemid alati palju kiiremini ja paremini lahendatud saanud kui ülbikutest tõusikutega. Ei taha küll kaitsta tsunftihuve, kuid Apollonia Beachi eestlasest töötaja ees võtan mütsi maha, kes skandaalitsejatele omapoolse jootraha 2 eur näol saatis ja käskis selle eest eestlastele uus maine osta.

Vale müük, pimestatud ost.

Siiski on ka midagi, mis kliendi poolt räägib. Sellest, et hotelli läheduses asub elektrijaam, võiks küll informeerida. Samuti all inclusive ehk kõik hinnas teenustest. See, mida pakutakse kõik hinnas teenuste hulgas Türgi hotellides, ei kehti Kreekas. Muide ka Türgis on kõik hinnas hotellid erinevad. 5 tärni kõik hinnas ultra on loomulikult koht, kus saab endale kõike lubada. Aga lubage, palun, selle eest tuleb ka maksta hoopis teist hinda. Meie klient vaatab aga pahatihti ainult hinda ja ei vaevugi täpsustama, mis kohapeal saab. Pea-asi, et siin oleks hind odav. Reisikonsultant on aga olukorras, kus tema tööülesanded kohustavad iga hinna eest müüma. Ja nii tekivadki käärid. Näiteks olen ise otse kliendile öelnud, et jah, hind on soodne, aga seda hotelli ma teile ei soovita, kuna on suhteliselt logu ja asub eikusagil. Jah, klient on läinud, võtnud reisi mujalt ja pärast kirunud, et oleks pidanud soovitusi kuulda võtma.

Pahatahtlikkus ja väljapressimine.

Teine tüüp kliente ongi aga sellised, kes lähevad sihilikult vigade otsimise peale. Üks selline seltskond asub Viljandis, paar tükki Tallinnas ja Pärnus. Tihedad reisijad, ja alati saadavad neid seltskondi probleemid. Olen ise näinud „reisipäevikut“, mida sellised on õles tähendanud ja kus on kellaajaliselt kirja pandud iga viimane detail, millest saaks kasvõi probleemi poja tekitada. Kuluaaridest olen kuulnud, et omavahelistes juttudes on kasutatud väljendit, et reisime julgelt-nagunii midagi leiab, mille põhjal kasvõi osa rahast tagasi saada. Nii et venelast vanasõna „siga leiab igalt poolt pori“ on täiesti põhjendatud. Õnneks on aga ka reisikorraldajatel hea nimede mälu.

Peedistatakse ikka omasid

Olgu see siis Estonian Air või kohalik reisikorraldaja. Ikka on mujal rohi rohelisem ja meri sinisem. Õhtulehes ilmunud kibestunud virila artikli autor Kalle Käsper ülistab samuti piiritaguseid reisikorraldajaid sarnaselt säästusaan Rayanairile hosiannat karjuvatele ja Estonian Airile kadu manavatele netikommentaatoritele. Tegemist on on ikkagi sajandite jooksul sisse harjunud (pekstud) mentaliteediga. Rahvuskaaslasele tuleb täiega ära panna, sest järsku läheb tal jumala eest hästi. Näiteks on esindajad sihtkohtades saanud kaebusi puhtalt selle pärast, et nad näevad liiga head välja ja näivad liiga õnnelikud. Samas hoiavad Eestist pärit reisiesindajad „kätt“ tunduvalt rohkem. Ja elu näitab, et mida rohkem poputatakse, seda suurema tõenäolsusega rahvuskaaslane sinu peale ka kaebab. Kui aga näiteks Aurinkomatkade Pirjo-Liisa karmilt otsa vaatab, ja ütleb, et sellest hetkel ei räägita või teenust pole hetkel võimalik, siis aktsepteeritakse ja kuuletutakse.