Majutus aastal 1967

1969. aastal kirjutatud asi, aga tänasesse päeva ja seisu sobib imehästi. Nii palju nii palju ju sellega kogemusi!

„Võõrastemaja „Kokkuhoid“, kuhu Totu ja Soku ööbima läksid, oli kuulus oma odavate hindade poolest. Siin sai viiekümne santiku eest ööbida täiesti mugavas toas, mis oli peaaegu poole odavam kui üheski teises võõrastemajas. Sellega oli seletatav, miks võõrastemajal „Kokkuhoid“ kunagi külalistest puudu ei tulnud. Igaüks, kes luges sildilt :“Kõige odavamad numbritoad kogu maailmas,“ astus pikemalt mõtlemata uksest sisse. Totu ja Soku maksid 50 santikut, said võtme, otsisid oma numbri üles ja astusid väikesesse puhtasse tuppa. Siin oli laud, mitu tooli, riidekapp, peegliga kätepesunõu seina ääres ja televiisorgi nurgas. „Vaata,“ ütles Soku rahulolevalt. „Kus sa veel võiksid viiekümne santiku eest tuba saada, pealegi veel televiisoriga? Või uskuda, mitte kusagil. Ega võõrastemaja nimi ole asjata „Kokkuhoid“.“ Totu ja Soku avasid kapi, panid mütsid riiulile ja tahtsid puhkama heita, kuid sel hetkel helises kell ja kohal, kus harilikult elektrilüliti asub, hakkas punane silm pilkuma. Seda vaadates märkasid Totu ja Soku, kuidas seinas olevast pilust tuli välja lame metallkeeleke õnarus otsas , ja selle all lõi vilkuma kiri „Santik“. „Tont võtku!“ hüüdis Soku ja sügas pahuralt kukalt. „Ma vist tean, mis nali see on. Minu arvates oleme kukkunud võõrastemajja, kus elektri eest eritasu võetakse. Näed keelekest. Kui me sellele santikut ei pane, siis tuli kustub ja jääme pimedusse.“ Ta ei jõudnud lõpetadagi, kui laelamp kustus ja toas valitses pimedus. Soku pistis käe tasku, võttis santiku ja pani õnarusse keele otsas. Keel kadus silmapilk koos mündiga ja lamp lõi jälle valgeks. „Nüüd on kõik korras,“ ohkas Soku kergendatult. Parajasti köitis Totu tähelepanu asjaolu, et toas polnud voodeid. „Kus me siis magame?“ küsis ta hämmeldunult. „Siin on klappvoodid,“ selgitas Totu. „Odavates võõrastemajades käib see sageli nii. Päeval pole voodeid kellelegi tarvis ja nad tõstetakse vastu seina, ööseks aga lastakse jälle alla.“ Totu vaatas ringi ja nägi, et voodid olid siin ülestõstetavad nagu narid raudteevagunis. Soku astus voodi juurde ja tõmbas selle kõrval asuvat kangi. Kuid voodi ei langenud alla, selle asemel tuli seinast välja üks metallkeel ja selle all lõi vilkuma kiri „Santik“. „Kurat võtku!“ hüüdis Soku. „Tuleb välja, et siin pead voodi eest ka maksma!“ Ta pistis santiku keeleõnarusse. Voodi langes silmapilkselt alla ja samal hetkel tuli veel kolm keelekest nähtavale. Nende all pilkusid kirjad: „Lina – 1 santik“, „Tekk – kaks santikut“, „Padi – kolm santikut.“ „Ah!“ hüüdis Soku. „Nüüd ma mõistan, miks võõrastemaja nimi on „Kokkuhoid“! Sest sa võid siin pööraselt raha kokku hoida. Tahad säästa santikut, pead magama linata või tekita. Kahe santiku eest võid magada ilma padjata ja viielise eest võid põrandal magada. Puhas kasu!“ Soku võttis peotäie santikuid ja asus neid keeltele panema. Keeled kadusid üksteise järel, seintes tekkisid avad ja neist hüppasid välja korralikult kokkupandud padi, lina ja tekk. Voodi üles tehtud, läks Soku teise nari juurde ja tegi täpselt samal viisil Totu voodi üles. Kuna und veel ei olnud, otsustasid sõbrad televiisorit vaadata. Kuid televiisor sisse ei lülitunud. Selle asemel ilmus seinast kohe tuntud keeleke ja nõudis 5 santikut. „See on ju röövimine!“ pahandas Soku, kuid otsis raha välja ja pani keelekesele. Ekraan lõi helendama. Totu ja Soku hakkasid filmi vaatama keskpaigast ja ei saanud kuidagi aru, kust ja millise varanduse olid roimarid röövinud. Film läks järjest põnevamaks. Kõige huvitavamal kohal, kus jõugu juht oli sisse kukkumas, lülitus televiisor välja ning selle kohal lõi pilkuma kiri „5 santikut.“ „Säh, õgi!“ porises Soku pahuralt. Kui keeleke viiendat korda raha järele ilmus, ütles Soku: „Aitab! Ega me pole miljonärid, et raha tuulde loopida. Pealegi on aeg magada.“ Soku tahtis end pesta, kuid siingi tuli kulutada santik veele, santik seebile ja santik rätile. Kuid vaevalt sai ta näo seebiseks, kus miski plõksatas ja vesi lakkas voolamast. Totu pööras kraani ühele ja teisele poole ja jagus rusikaga-midagi ei aidanud. Soku märkas häda, jooksis kraani juurde, kuid sel hetkel tuli kustus. Ainus, mis pimeduses paistis, oli järjekindlalt vilkuv punate tuli ja metallkeeleke selle all. Valgus korda saadud, nägi Soku pesunõu juures keelekest, mis vee eest tasu nõudis. „Küll on täitmatu magu!“ kirus Soku. Santik kadus silmapilkselt ja vesi voolas taas. Soku ohkas raskelt, luges järelejäänud mündid üle ja teatas, et nad peavad ruttu magama jääma, kuid sellega kulud veel ei lõppenud. Varsti tundsid nad, kuidas tuba läheb külmaks. Viimaks kargas Soku üles ja otsustas nõuda, et neid soojemasse tuppa paigutataks. Ta jooksis ukse juurde, märkas selle kõrval rida nuppe nagu „Korrapidaja“, „Käskjalg“, „Koristaja“, „Kelner“ ja hakkas neid vajutama. Nähtavale ilmusid ainult keelekesed. „Te kõik olete arust ära!“ hüüdis Soku. „Kust ma neid santikuid võtan!“ Vahepeal märkas Totu seinal veel kaht nuppu. „Soojendus“ ja „Ventilatsioon“. Ta vajutas nupule, kuid siingi ilmus keeleke sooviga santikut saada. „See jääb viimaseks!“ porises Soku taskust münti võttes. Sõbrad tundsid, kuidas toas soojemaks läks, pugesid voodisse ja jäid mõnusalt magama. Hommikul ärkasid nad vara ja mõtlesid võimalikult ruttu öömajast jalga lasta. Kuid siingi oli pandud nende teele takistus. Kapp, kuhu nad mütsid olid pannud, seisis kõvasti kinni. Kuidas Soku ka ei sikutanud, ei saavutanud ta muud peale keelekese ilmumise, mis asjade hoiustamise eest santikut nõudis. „Võtku teid kurat!“ läks ta endast välja. „See on röövlipesa mitte öömaja. Siin ole rõõmus, kui ainult mütsi kaotad, püksid aga jalga jäävad. Varsti ei tohi rahata aevastadagi!“
…….. leides end kusagilt pärasopist küsis Totu: „Kas me ei lähegi täna kokkuhoidu?“. „Ei vennas,“ vastas Soku. „Kokkuhoid“ ei ole täna meile taskut mööda. Meil on mõlemal järgi vaid kümme santikut ja selle raha eest saab ööbida ainult hr Roiskmanni „Punkris“. See on tema võõrastemaja nimi. Sõbrad läksid Suur-Urka lõppu, käänasid Väike-Urkasse ja kui olid Esimesest, Teist ja Kolmandast Urka põigust möödas, jõudsid Prahi umbtänavasse, mille lõpus seisis suur hall maja. Välisukse kohal rippus silt: „Üldkättesaadav võõrastemaja „Umbkott“.“
(N. Nossov „Totu kuul“ A.D 1969)