Täna siis järjekordne turismialane üllitis Postimehes teema, et Air Baltic sööb vaikselt meie OV d turult välja. Osaliselt see nii ju ongi, osaliselt on aga taaskord jäetud tähelepanuta mõningad nüansid, mida Postimehe reisilugude puhul absoluutselt alati juhtub.
Õige on see, mida räägib Tallinna lennujaama juht Rein Loik – kahe tunni tee kaugusel asub Riiale nii Leedu kui Lõuna-Eesti. Tallinna lennujaamale paraku ainult Eesti. Samuti pole ka vähetähtis suure „gateway“ kõrvalolek Helsingi näol. Kõik me ju tahame olla suured ja edukad ja ristteedel asuvad, kuid Tallinna puhul peame leppima „puuriidataguse“ saatusega kui tuletada meelde Emil Tode „Piiririiki“. Mis seal salata, geograafiliselt, geopoliitiliselt ja rahvaarvult on Eesti paraku väga nigelas kohas, mis muudab pea olematuks väljavaate, et Tallinna lennujaamast tõuseks kunagi õhku otse lendavad suurte lennukitega kauglennud. Tallinna lennujaam jääb siiski maailma mastaapides teivasjaamaks, kust suurtesse vaksalitesse rahvas kokku tassitakse. Kuna Araabia miskipärast Eestile tasuta kütust ei anna, teenindajad tahavad palka saada ning ka kaptenid keelduvad missioonitundest lendamast, siis paraku maksab natuke ja keskvaksalisse jõudmine. Ja oh seda kirumist näiteks trip.ee `s et meilt on kallis ning Saksamaalt või Inglismaalt ostes tuleb reis palju odavam. Muidugi tuleb. Aga sinna on vaja taas jälle siit kuidagi saada.
Nüüd siis hinnapoliitika juurde. Ise igapäev turismis töötades on mul ilmselt teine vaatenurk kui ajakirjanikul, kes masu-kurgi hooajal kiiresti artikliga ühele poole tahab jõuda. Tõepoolest. Lööge Air Balticu lehekülg lahti ning leiate lademes soodushindu, mis on ühe suuna põhised ja algavad a`la 850 st kroonist. Aga proovige sisestada reisikuupäevi, mil te lennata saaks. 50% tõenäolsusega on just teile sobivatel kuupäevadel kõrgem hind. See on Murphy seadus ning kehtib absoluutselt kõikide sooduspakkumiste puhul üle maailma. Seejärel võib hakata juba broneerima. Valite ühe suuna ja teise suuna välja kõige odavamate hindadega. Seejärel ilmub lennuplaan ja ahvatlevalt odav hind püsib ikka. Suurem osa inimesi sellest katsetamisest edasi ei jõuagi kui eesmärgiks on vaid hinnavaatlus. Nad tõdevad mõnuga, et OV võib ennast oma kõrgete hindadega põlema panna ning kirjutavad reisiportaalidesse mõnuga sellesisulisi kommenetaare. Mõni ka artikleid. Aga prooviga samm edasi minna ja selgub, et … nüüd alles hakatakse näitama, kui suured on lennujaamamaksud, seejärel maksustatakse pagas, siis lisandub teenustasu ning kui unustate (või ei pane tähele) ära koristamast linnukesed erinevate kindlustustüüpide juurest, suureneb hind veelgi. Lõpuks on hind ikka sama kallis või veel kallimgi, kui Estonian Airil. AB töötab puhtalt odavlennufirmade taktika peal peites koguhinda erinevatesse sektsioonidesse. Rahvas aga ei osta mitte teenust, vaid kõigepealt hinda ning hakkab alles hiljem mõtlema. Olgem ausad, Estonian Airi süsteem meeldib mulle rohkem. Kuigi hind tundub kallim, võib selle peale ka kindel olla, et hetk enne maksmist ei lisandu eikusagilt näiteks teie lennukitooli seljatoa allalaskmistasu. Ehk siis – tasuta juust on ainult hiirelõksus. Katseeksitus meetodil ise läbi tehtud-paika peab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment