Puhkusel painest vabaks!

Aastate jooksul turismitööd tehes on nii mõndagi silma jäänud. Kaasa arvatud see, et osa eestlastest puhta ei oska või ei tahagi. Ja nii kogu meelelahutusega. Järjekordne rahvusvaheline meelelahutusüritus Eurovisiooni näol tõi aga selle veel selgemalt välja. Miskipärast sattusin Eurovisiooni kommentaaride lehele ning see, mis sealt vastu vaatas, näitas üha selgemalt, et meie rahvas on rohkem kaheks jagatud kui keegi teine maailmas. Ja seda ainult miljoni juures. Üks pool, kes oskab maailma vaadata ja aru saada laiemalt ning teine pool, kes masohhistlikus rahuldustundes ainult materdab. Kõik on tshurkad, kõik on tiblad, miski pole tehtud õieti jne. Sama kehtib ka reisimaailmas. Ma ei taha üldistusi teha, sest valdavalt on reisidel tegemist ikkagi väga lahedate ja avaralt mõtlevate inimestega ja neid on ikkagi päris palju. Kuid selle taustal kerkib eriti teravalt esile teine ühiskonnagrupp, kes kunagi millegagi rahul pole. Nagu Eurovisiooni näol on tegemist meelelahutusega, nii on reisi näol tegemist puhkusega, mis peaks andma positiivseid emotsioone, mitte põhjust vingumiseks ja lahmimiseks. Seda arusaamatum tundub, mis üpriski suur osa meie ühiskonnast seda endale lubada ei taha, vaid teevad kõik, et endas kasvõi pisikestki vingemotsiooni tekitada. Võib-olla mõned inimesed saavadki alles sellest rahuldust. Või on põhjuseks alaväärsuskompleks? Kadedus? Või suutmatus vastu võtta seda, mis kitsapiirilisse maailmapilti ei mahu? Mõned näited vaevadest ja valudest puhkusereiside ajal: Kõige tavalisem märkus on see, et igal pool on must. Olgu see siis mõni Euroopa linn, või kuurort, kus seebiveega tänavaid pestakse. Ikka on must. Hoidku jumal, kui Kreekas on mõne oliivipuu alla vana külmik vedelema jäänud. Või veel hullem-autoromu. Kui bussis istub 50 inimest, siis 10 l tekib kohe kindlasti viril emotsioon. Aga vaadakem oma ukse alla. Tolmuseid ja auklike tänavaid, prahti täis metsaaluseid jne. Aga illusioon meist kui „vanimast euroopa kultuurrahvast“, „uskumatu edulooga kõrgmajanduse ja tehnoloogia riigist“ ning parimatest, tublimatest ja osavamatest püsib uskumatult visalt, kuigi see enesekiitmine on vana vaid vähem kui 15 aastat. Vägisi tuleb meelde, et pindu teise silmas näeb, palki omas mitte. Vahest kõige koloriitsem näide on Gran Canarialt, kus üks pere-ema endast välja läks, kuna apartmendi köögivarustuses polnud mikrouuni ning ega siis potiga-kannuga ei saa lapsele piima soojaks teha. Ja üldse on kõik siin räpane! Seda samal ajal kui pere teised lapsed kitkusid aias taimi koos juurtega maa seest välja ja loopisid neid basseini, mille peale loomulikult ka hotelliomanik juukseid katkus. Lõpuks ähvardati „kaevata sinna kuhu vaja“. Kui see pere hotellist lahkus, leidis koristaja voodi alt terve mäe kasutatud pamperseid, libresseid jm kraami. Järgmine eestlase vaev on eriti lõunamaades töötegemine. Päikeselistes kultuurides on siesta täiesti tavaline ning seda peetakse harjumusest ka siis, kui selleks mingit praktilist vajadust pole. Elurütm on lihtsalt teine. Hoidku jumal, kui mõni meie turistidest näeb teetöölist või ehitusmeest objektil istumas. „Kas nad siin üldse tööd ei tee?“, on küsimus, mida olen elus kuulnud tõesti tuhandeid kordi. Eriti eredalt on meelde jäänud üks klient, kelle firmas „töötas neli töölist-ise oli rahul“, ning kes veetis terve puhkusepäeva sellega, et jälgis kellaajaliselt, millal kõrvalasuva ehitusobjekti töölised tulid, läksid, ja mida nad sel ajal tegid. Orjarahvana oleme harjunud rabelema ja rahmeldama ka siis, kui selleks tungivat vajadust pole, sest nii peab! Palehigis töötamine ning surmväsimusest masohhistlikku mõnu tundmine on põlvkondade kaupa veres ning mõnedele lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi selle rahvuse esindaja võib endale hingetõmmet lubada, kui mina seal puhkan ja ootan, et kõik peaks 24 tundi rabelema. Võib-olla selleks, et hinges kahjurõõmu tunda ning sellega oma „positiivne“ emotsioon kätte saada. Aga samas ei ole jäänud ükski maja valmimata ja ükski tee ehitamata. Boonusena ei surda ka 30 aastaselt stressiinfarkti. Veel üks vaev on korrektsuse ja täpsuse haiglaslik tagaajamine. Olen nõus, täpsus ja korrektsus on vajalikud, kuid kust läheb piir? Nagu Euronormide täitmisegagi, kus Eestis on kõik enne ette ära tehtud, kui Brüssel jõuab seadusegi vastu võtta. Väikeärid suletakse, kuna seadus nõuab erinevaid tööpindu, kraanikausse jne. Kreeka tavernis peaksid ju kehtima sisuliselt samad seadused. Seal aga pole keegi neist kuulnudki ega tahagi kuulda. Samas on kõik värske ja maitsev. Ning keegi pole veel ära surnud. Hoolimata sellest, et taverni perenaine veab kliente kööki, et näidata, mis tal parasjagu pakkuda on. Tuleb meelde üks 5* hotelli klient, kes veetis oma nädalase puhkuse Kreetal sellega, et helistas iga päev mitu korda esindajale, peedistas korduvalt retseptsiooni ning nõudis igal võimalikul juhul hotelli manageriga kohtumist. Põhjus oli selles, et ta tahtis näha sertifikaati, et uus 5* hotell vastab igati euronormidele. Mine sa tea, järsku on see tema viis puhkusest täit rahuldust saada. Või näiteks situatsioon, kus matkaseltskond on võtnud Samariasse kaasa mõõdulindi, millega mõõdeti kanjoni kõige kitsam koht üle ning teatati uhkusega giidile, et 4 m 30 cm on täitsa vale. Tegelikult on 4 m 45 cm.
Nii et kulla inimesed, täiendamine ja õppimine on meil ju kuum teema. Käigu sinna juurde siis ka hingekoolitus, mille käigus õpitakse unustama, lõõgastuma, puhkama ja rõõmu tundma. See painatud hingele raske, aga teostatav.