Singapurist Borneosse 4

Meid aga viiakse Monosopiade pärimuskülla, mille šamaan on siiamaani elavate kirjas. 86 aastane nõid hoiab pühamut korras, paneb vaimudele toitu (nii headele kui kurjadele) ja hoiab vaimu majas. Vaimudega ta aga enam ei suhtle – tervis ei ole see. Viiekümnendatel oli aga ta veel kõmistanud gongi nii, et maja värises ja kõikvõimalikud vaimud teispoolsusest teateid tõid. Noormees, kes selles külas teejuht on, on pärit samast hõimust ja on asjaga väga hästi kursis. Hoolimata noorusest paistab ka temal kahju olevat, sest see kultuur on määratud väljasuremisele. Dogmaatilised „maailmausud“ on selle peaaegu hävitanud. „Metslaste usk,“ ütlete Teie. Muidugi olid britid kunagi kohalikest kommetest rohkem kui hirmunud ja sidusid need otse loomulikult saatana kummardamisega. Tegelikult oli valgete peade küttimine sulaselge enesekaitse. Pealuud (mille hulgas on kindlasti üsna mitu kunagist Briti prominenti), on siiani alles ja pühamus välja pandud. Igaks juhuks ka vaiad, mille vahel neid ümber kultuskivi kuivatati. Tänapäeval pruulivad nende järeltulijad imehead riisiveini ning üritavad elus hoida oma esiisade mäletust. Loomulikult etendatakse ka sõjatantsu ning valitakse publiku hulgast välja üks jahitav. See juhtub olema Made meie grupist, kes oma blondide juustega annab metslaste käte sattunud eurooplase mõõdu välja küll. Pada pannakse tulele ning perenaine hakkab supirohelist hakkima niikaua kui mehed ümber Made mõõkadega keksivad… Njah. Nii see tegelikult pole, aga pilt kerkib silme ette küll. Poisid teevad oma asja hingega ning sõjamehe hüpnotiseeriv pilk ümber saagi luurates on tõesti hüpnotiseeriv. Ei mingit naljavärelustki ning nagu „ohver“ pärast tunnistas, sõelusid püksid tõepoolest kohati püüli. Asi hakkab üha rohkem ja rohkem dþunglistaari meenutama, sest saagopuul roomavad ringi prisked tõugud. Õnneks neid sööma ei sunnita, aga kes tahab, võib proovida. Tänan, ei. Ees ootavad vihmametsad ja dþungel, kus retk kestab vähemalt 2 päeva. Muidu lihtsalt ei jõua, kuna teed dþunglisse pole teatavasti kunagi väga heas korras olnud. Lennuki aknast on näha kohvipruune jõgesid, mille kaldal laiuvad dþunglid. Ülejäänud maa Sandakani ümbruses on vallutanud aga Orango ja üsna laialdaselt. Igal pool laiuvad õlipalmide istandused ning selle maa põlisperemeestel – dþungliloomadel jääb eluruumi üha vähemaks ja vähemaks. Meil veab. 2 nädalat on dþunglis vihma sadanud, kuid nüüd on taevas selge ning põhielanikud võtavad õhtueinet. Ninaahv elab ainult siin ning nagu nimigi ütleb, on ta üsna suure ninaga. Neil on üsna omapärased kombed, välimus ja olemus, mille lahti seletamine läheks siin üsna pikaks, aga kes tulevikus Borneole tuleb, saab teada. Igatahes on nad muhedat elukad ja lausa lust on vaadata, mismoodi nad end tudule seavad. Mitte kõik, sest öösel toimub mingu dþunglionni katusel selline ahvilahing, et katuse püsimajäämise pärast tekib tõsine mure. Kuigi onn pole päris dþunglis, vaid lähedal ning hoolikalt tiheda aiaga piiratud, sest igasugu roomajaid ja putukaid on siin rohkem kui vaja. Fauna on ka toas esindatud, sest gekod vahivad sõbraliku näoga lambi läheduses ja tegelevad ihukaitsega ehk siis sääsesöömisega. Vahepeal lasevad kuuldavale valjusid kiljatusi. Uskumatu, et nii väike loom nii valju häält teeb. Ümber lambi laeb aga ringi nahkhiir oma öisel luurekäigul. Normaalse hiire suurune. Aga siin pidavat olema ka rebase suuruseid. Igatahes möödub öö rahulikult paar sõbralikku koerakutsikat valvavad und, mis värske õhuga dþunglionnis eksootiliste ööhäälte keskel on tõeliselt kosutav. Reis jätkub järgmisel päeval üsna ootamatu tõdemusega. Siin on müügil üksjagu linnupesi. Puhastatud kujul muidugi ja nüüd siis avaneb see koht, kust neid korjatakse. Gomatongi koopad on saarel ühed kõige suuremad. Võibolla on keskosas ka suuremaid, kuid nagu öeldud, sinna ei pääse keegi ligi. Võimsad on nad küll koos oma loodusliku kooslusega. Linnud, kõikvõimalikud guaano nahkhiired, mõned maod, veelord linnud ja ohjeldamatult priskeid prussakaid, kakandeid jm elukaid, kellest mõni koopanurk lausa kihab. Rääkimata aukartust äratavatest linnu- ja nahkhiiresita kuhjadest. Just siitsamast tulevad hiina turgudele linnupesad, millel olevat verdpuhastav ja tervistav toime. Terve hõim tegeleb siin nende korjamise ja turustamisega ning osavuselt ei jää nad ahvidele alla, sest koop on tõesti kõrged. Keset seda laga aga panevad kõik käe südamele ja leiavad et pärast seda öeldagu linnupesa olevat nii hõrk kui tahes, aga kurgust tema küll alla ei lähe. Hoopis sümpaatsem on Sepiloki orangutanimets. Suguvend on nad põlislaantest välja tõrjunud. Kuigi Borneol enam vihmametsi maha ei võeta, on nende habraste inimahvide eksistents tänaseni sügavalt ohustatud . Sepilok on üks maailma esimesi orangutanide kaitsealasid, kuhu saabub orbusid tänase päevani. Talunikud hirmutavad neid sümpaatseid loomi oma maadelt kõrvale ning põgenemisel mahajäänud beebid tuuakse siia, kus nende eest hoolitsetakse nagu ehtsate beebide eest. Varajases lapsepõlves kannavad na isegi mähkmeid kuni jalad alla saavad. Siis järgneb aastatepikkune etapp, et neid inimesest jälle võõrutada, sest tegemist on ootamatult seltsiva elukaga, kes kõik inimlikud kombed otsekohe ära õpib. Kaasa arvatud kavaldamise ja varastamise nii et kirevate kulinatega sinna minemine on täielikult omal riisikol. Seal nad siis elavad. Hõredaks jäänud vihmametsa keskel õpivad nad jälle eluga toime tulema. Kuni saabub see päev, kus neil on aeg tagasi minna oma põlistesse laantesse, oma esiisade maale. Sepiloki metsa nad kõik ära ei magu ja pole vajagi. Riik soosib igati dþunglite säilitamist ja taastamist. Orangutanide rehabilitatsiooniks on omaette fondid. Neid aitavad tagasi loodusesse inimesed, kes tõesti seda tööd armastavad… loodetavasti pole veel liiga hilja. Loodetavasti suhtuvad samamoodi metsikusse loodusesse ka tulevased valitsused ja keegi ei leia tulevikus, et hakkame jälle metsi maha võtma, et Orangoputi saaks enda printerisse üha rohkem ja rohkem paberit, mis muutub üha mõttetumaks ja mõttetumaks...
Huvitavat on Borneol niivõrd palju, et kõike ei jõua kirja panna. Maailma pisema õiega orhideed kasvamas 130 m puude jalamil. Maailma suurema õiega lill, mille südemikus rotid suplemas käivad. Maailma esimeed ridamajad, milles elavad kümned perekonna ja mis on ehitatud paljalt bambusest... kõike seda peab oma silmaga nägema.