Singapurist Borneosse 2

Kuala Lumpur on rikas linn. Seda nii vaatamisväärsuste poolet kui majanduse poolest. Viimasele pani kunagi aluse tinatööstus, mis õitseb siin tänase päevani. Muidugi mitte endises hiilguses, sest tina suurtarbijat britid on siit ammul läinud ning hiinlased, kes tinatööstuse monopoli enda kätte said, on ammu parematel jahimaadel (õigemini nende järeltulijad) ning ühte hiina tinamagnaadi mõisa on näiteks tehtud rahvusmuuseum. Hiinlasi aga elab Kuala Lumpuris endiselt arutul hulgal. Nüüd on nad leidnud uue ala: kaubanduse. Kuala Lumpuri hiina-linnas saab ülisoodsalt soetada kallite kaubamärkide odavaid koopiaid ning kohalikud naeravad, et ainus, mis hiina-linnas on ehtne, on hiinlased ise. Igatahes õhtul tasub selles rajoonis vägagi ringi jalutada. Osad toote on küll üsna andetult kopeeritud, kuid samas võib leida väga soodsaid söögikohti. Mis sest, et rahvast on palju, aga üksteise silmist kaotamine on vähe tõenäoline. Eestlase paistavad pisikeste hiinlaste vahelt välja nagu kaksiktornid Kuala Lumpuris. Erinevalt Singapurist tulen siin aga kaubelda ja kui seda piisavalt hästi osata, siis saab kõik jumalamuidu kätte. Tinatööstus on nüüd aga juba teiste inimeste käes ja tinatooteid valmistatakse ainult oma tarbeks. Peamiselt suveniire ning nii seisab meilgi ees „tinapanemine“. Royal Selangor on üks suurimaid tinaanumate valmistajaid Malaisias, mille traditsioonid ulatuvad rohkem kui saja aasta taha. Vabrikus antakse käte paar haamrit ja ise vaatad, kas tinaplönnist kausi saad õi ei. Natuke lapsik võib tunduda, aga kuratlikult lõbus, kuidas kõik, keele ots suust väljas, hoolikalt tina taovad. Tina pole muide puhas, vai sulam pronksist ja antimonist. Nii mõnelgi tuleb üsna hästi välja nagu oleks eluaeg tinast taldrikuid tagunud. Ja ega see rake olegi, sest materjal on ju pehme. Paadunud tinapanijad aga treivad paarsada eset päevas ja ei köhi ka. Kuna tegemist on arstide grupiga, siis tekib õigustatud küsimus töötervishoiust. „Mis asi see veel on?“ ollakse imestunud, kuigi tegemist on peaaegu „eurovabrikuga“. Tuleb välja-iga üks hingab tinatolmu sisse nii kaua kui tahab. Ja pole ime-vabrikus tunduvad enamuses tooni andma hindu võõrtöölised. Kui britid Malaisiasse jõudsid, kerkisid ka suured plantatsioonid. Nende jaoks oli muidugi odavat tööjõudu vaja ning nii lastiti Kalkuttas laevad hindusid täis ja toodi siia. Siin on nad tänase päevani ning Kuala Lumpuri teine kuulus vaatamisväärsus- Batu koopad, kuulub ka just neile. Veel sajand tagasi polnud neil oma palvetamiskohta ning nii leidsid hindud üles meeletult suured lubjakivikoopad, mis tänapäeval on jäänud Kuala Lumpuri eeslinnadele juba jalgu. Hinduism on aga rohkem siin Tseiloni mõjutustega. Koobastesse ronimine on üsna vaevarikas, kuid taas jälle avaneb silmale uus kultuur. Tuttav viirukisits tungib silma, krappides röögib india muusika ning mitte just kõige puhtama põranda peal tatsava Šiva ja Višnu palverändurid. Üsna ülbed ahvid nillivad külastajatelt palukesi ning näitavad üsna ebasõbralikult hambaid. Kui Kuala Lumpur on puhas linn, siis Batu koopaid soovitaks algajale Indiasse minejale. Sõbralikult sitane, kõlab mõne rühmaliikme arvamus. Ja seda ta on tüüpiliselt india kultuurile. Koopad ise on aga vaimustavad oma hiiglasliku suurusega. Kuala Lumpur ja shopping käivad lahutamatult kokku. Parasjagu on Saudi Araabia ja Ühendemiraatide turistide kõrgaeg ning igal sammul on näha mustades halattides näokatetega naisi, kes ennastunustavalt Gucci, Versatche`i, Armani lettide vahel ringi sobravad. Üsna vabas riides kaasad, rahakott näpu vahel, kõrval. Muud pole midagi, aga hoia oma pilk maas, et „rongale“ mitte saba peale astuda. Ronkadeks muide ristivad need araabia daamid meie grupiliikmed. Kaubanduskeskustesse on sisse saada väga lihtne. Neid on tihedalt ja igale taskule. Välja saada on oluliselt keerulisem, sest väljapääsu lihtsalt ei leia. Või kui leiad, siis on see hoopis teises kohas, kus enne. Päris peavalu tekitab, aga Kuala Lumpuril on peal parasjagu suurushullustus ning kaubanduskeskus peab olema vähemalt linnakvartali suurune. Ja ega poodlemine nii lihtne olegi, sest igasugust pudupadi on sellistes kogustes, et lihtsalt ei tea, mida võtta, mida jätta Õhtu ja Saloma teater. Saloma on Kuala Lumpuri turismiameti alluvuses olev asutus, kus toimub õhtusöök koos kohaliku kultuuriprogrammiga. Olen neid elus näinud üsna palju ja ütlen ausalt, et selles vallas on raske millegagi üllatada. Aga Malaisia suudab sedagi. Kostüümid on väga head ning tantsijad professionaalsed. Ega neil kerge ei ole, sest Malaisia on väga multikultuurne maa. Nii saab õhtu jooksul näha parimat läbilõiget Malaisia kultuuridest, mida iganes võib ette kujutada. Alates Malaka poolsaare sultanaatide rahvastest kuni hiina kevadtantsu, portugali koloonia aegset rahvatantsu, mis malaide esituses siiski natuke tirooli (loe kaerajaani) meenutab, india ühte paljudest rahvatantsudest ja palju muud. Lõpp kisub päris härdaks, sest lõpulaul on pühendatud Malai rahvaste sõprusele, kusjuures siin ei mõju see võltsilt. Kõigil on usuvabadus, kedagi ei ahistata ja tõepoolest, Malaisia on väike ime, et ta on suutnud ilma suuremate sisekonfliktideta toime tulla. Arvestades seda rahvuste ja hõimude paabelit, mis siis elab ja iga loogika kohaselt peaks olema valmis üksteisele kõrri kargama. Aga ei ole. Põhjuseks on seesama vabadus uskuda ja elada, mis on põhiseadusega garanteeritud. Muidugi on Malaisia valitus alati ka silmad-kõrvad hoolikalt lahti hoidnud ja elimineerinud eos igasugused äärmuslikud rühmitused. Niisiis pühitsevadki malaislased näiteks kõik koos nii kristlaste, hindude ja hiinlaste uut aastat ning isegi maipüha, mis on „paganlike“ pärismaalaste ammune kevadine pööripäev. Kõik on rahul, kõik tantsivd. Nii ka Saloma teatri laval ning videoekraanidel lendleb Malaisia turismiameti logo nagu ikka sellistel puhkudel käib Kommertslik võib see ju alla, aga igal juhul on ta väga heal tasemel kommerts. Kuni selleni välja, et osad, kes tellisid majajoogi, saavad kaunilt kujundatud savikruusi kaasa võtta.