Järgmine hommik toob maapeale rahmaki tagasi, sest ees ootab siselend meie reisi viimasesse ja kõige pikemasse sihtpunkti. Malaisia Borneo-Kota Kinabalu. Air Asia on uus lennukompanii ning sarnaselt väga paljudele praktiseerib odavlennunduse praktikat. Oma terminalid, oma check inid, kuid samas ohtralt lisavõimalusi pakkuv-mõõduka raha eest esimesena peale, esimesena maha jne. Sisejuhatuseks jääb aga 2,5 tundi hiljaks ning terminalis pole teha mitte halligi. Õnneks lubatakse turvakontrollist jälle tagurpidi tagasi ja suitsetajad saavad vähemalt närve rahustada painavast check inist (eriti grupijuhi jaoks). Air Asia on eriliselt pirtsakas ülekilode suhtes ja nõuab raha. Aga nii kauge reisi puhul näidatagu üks inimene, kes 15 kilo asjadega hakkama saab. Õnneks on lisatasu üsna väike-grupi peale ära jagades umbes 90 eesti krooni inimese kohta. Selle teada saamine aga ei lähe sugugi libedalt, sest check ini sooritav hindu noormees on küll kiire taibuga, aga võimetu selgeks tegema, mis meil teha tuleb ja kuidas koopereeruda. Samasugune vahib lennukiväravas, kes peaks teadustama uut väljumisaega, sest monitore pole. Teadustamine on aga selline, et sellest keelest annab välja kuulata ükskõik mida ning ka kolmanda küsimuse peale jääb ebaselgeks, millal siis õieti lennuk väljub ja kas üldse väljub. Umbes paar korda kõlab valjuhääldis Kota Kinabalu nimi ja kõik tormavad uuesti väravasse. Seal aga selgub, et tegemist on mingi mu teatega või siis seda, et Air Asia on otsustanud aktsiaid tõsta ja reisijaid sööta (mittesöödavate võileibade ja sojamöksiga). Aga hea üritus seegi. See, et ka kohalikud tuttava kohanime peale kohale tormavad, lohutab natuke. Sest ei nemadki aru saa, mida noor tamil nüüd öelda võttis. Pärast ette ja taha vabandamist, millest keegi nagunii aru ei saa, tuleb lennuk. Nahkistmetega isegi, kuid mõeldud Aasia pisikeste inimeste jaoks. Õnneks pole lend väga pikk. Sümpaatne on see, et 10 meetrit, mis lahutab varikatust lennukist, saab katta vihmavarjuga, sest need on ilusasti valmis pandud. Ja vihma tibutab päris mõnuga. Aga ükski külaline ei saa öelda, et Air Asia ta vihmakätte jättis. Pardateenindus on nagu on ja kellel ikka nälg majas, saab oma nälja ja janu kiirnuudlite, võileiva ka Colaga kustutatud (lisatasu eest nagu viimasel ajal kombeks. Lennuk aga lendab kenasti ning akna all laiub juba Lõuna Hiina meri. Mahaminek käib oluliselt lihtsamalt ning pagasist tuuakse omaette välja isegi ühe kliendi soetatud hõbedast jalutuskepp. Tõsi. Kõige viimsena, mis ajaks reisijuhil juba ammu kõhu alt külmaks on tõmmanud. Ei jäetud Kuala Lumpurisse. Võeti kaasa ja toodi lausa isiklikult kätte.
No comments:
Post a Comment