Mida päev edasi, seda rohkem tundub Singapur olema selline linn, kus puhkajal pole midagi suurt teha. Või siiski. Ühe päeva sisustab täiesti ära. Singapuri ümbruses on ligi 60 väikesaart, mis varsti ei pruugi enam väga väikesed olla, sest Malaisia on otsustanud oma pinnase osaliselt rahaks teha ja Singapur on tänulik ostja. Seega laienevad saared iga päevaga. Igal nädalavahetusel sõidavad singapurlaste massid meelt lahutama hoopistükkis Malaisiasse, kus majad madalamad ja hinnad odavamad. Seega kratsivad Singapuri võimud kukalt, kuidas seda rahakest oma kodumaal hoida ning nii kerkivad Singapuri ümbritsevatele saartele üha uued ja uued atraktsioonid ja teemapargid. Üks sellistest on Sentosa saar, kuhu tingimata soovitan minna köisraudteega. Imeliselt kõrge, imeliselt pikk sõit viib üle ühe maailma suurima sadama. Nagu ikka seal, kus on rahvast palju, on ka järjekorrad. Nii on ka Singapuri sadamas, kus imepikk järjekord laevukesi oma korda kannatlikult ootab. Parimat pilti Singapurist ongi raske saada kui köisraudteelt. Mis sest, et kõrgust kartvad inimesed mõne rahustava pillikese enne sisse võtavad. Nii igaks uhuks. Aga tegelikult hoolimata sellest, et asi üsna habras paistab (eriti kui suured eurooplased sinna vagunisse ronivad mis pisiaasialast jaoks on mõeldud) on terastrossid pideva valve alla ja alla pole veel ükski sadanud. Sentosa ongi mõnus vaheldus, sest nagu ikka, hotell ei anna armu, ja kell 2 tuleb välja kobida. Hea, et mitte 12 nagu maailmas tavaks. Rong läheb aga alles kell 10. Nii et aeg on kenasti sisustatud. Sentosal pannakse kõigepeal rahvas künadesse, mis meenutavad natuke edasi arendatud Salvo kelku ja lükatakse mäest alla. Slaalomrada kulgeb imelise troopikaaia vahel ning pole vaja kuigi head ettekujutusvõimet, et tuleks moodsa Vormel-Tarzani tunne. Mõni muidugi võib seda meelelahutust üsna lapsikuks pidada ja lõua uhkelt taevasse tõsta. Mõni, kes „täiskasvanuks olemise“ mõtte ära unustab, tuhiseb alla ja tahab veel minna. Hoolimata soost ja vanusest. Vahva on. Olen oma elus näinud nii mitmeidki akvaariumikomplekse, kuid Singapuri oma on tõesti üks parimaid. Mis siis, et ise nad ütlevad loomulikult „maailma parim“. Kalapoeg Nemo multikas elavas esitluses. Rääkimata liikuva põrandaga veealusest maailmas, kus hiigelraid ja haid viuhh ja viuhh üle peade lendavad. Ning jaapani hiigelkrabid või Sulu punnsilm-suurkalad ( ƒº) sulle totaka näoga otsa vahivad. Ise arvates umbes sama ilmselt sinu kohta. Näost on näha. Igatahes taas jälle igati käimist väärt.
Õhtu saabub ja rongijaam ootab. Rongijaam kuulub muide Malaisia raudteevalitsusele ning rongki on Maliaia oma. Seega pole mingi ime, et jaama lävepaku tagant kaob olematusse Singapuri steriilsus ja ülekonditsioneeritud läikhooned-saalid. Juba hakkab silma inimlikku kulumist, nii mõningatki prahti ja alakonditsioneeritud leitsak. Ja siis selgub ka vana tõsiasi, et meie Eestis ei tohiks midagi bürokraatia teemadel piuksatada ka. Kõigepeal on passikontroll. Mitte keegi ei saa aru, kas maaletuleku kaardid peab kohe ära täitma või ei pea. Mõnel lüüakse tempel tühjale blangile. Eesseisev hindu aga „jäätakse kinni“ ja usinasti hakkab ta nimekaste täitma kui ülejäänud tülpinud järjekord omaette sisiseb. Ilmselt kahtlane. Arvestades hindudest võõrtööliste meeletut hulka (seda rahvust tundub üldse igas maailmanurgas meeletult olema), pole see mingi ime. Meieni jõudes ei tõsta rätikus memm igatahes passilt silmigi ning seletab rätiku alla pobisedes, mis edasi saab. Mis aga saab, on ebaselge, sest mõmmigi aru ei saa. Putkast lihtsalt rätikupobin välja ei kostu ja taas tuleb öelda – elame ja näeme. Tegelikult ei saagi midagi. Rong Kuala Lumpurisse sõidab terve öö. Südamel on kuidagi kergem, kui vaatan teise klassi vaguneid. Istmetest moodustuvad lamamisasemed on viisakad ja isegi mugavda ning privaatsuse hoidmiseks käib ka kardin ette. Aga ikkagi käib ju rongides tavaliselt üks igavene seerimine. Meie vagun on kupeedega. Ja veel millistega! Telekas (mis valdavalt ei näita), täiesti viisakas panipaik, riidevarn, joogiareaal, tualett ja isegi dush. Kordan-kõik ühes kupees. Kui välja arvata hommikune hirmjubedalt lääge kohvilöga ja keeks, mille hüüdnimeks saab momentaalselt „absorbent“, ei saa rongireisi kohta just pahasti öelda. Isegi suitsu saab teha. Ühtegi keelavat silti ei ole ja erinevalt Singapurist-mis pole keelatud, on lubatud.
Kuala Lumpuri rongijaam läigib nagu prillikivi nagu suur osa kesklinnastki. Kui rong äärelinnadest läbi vuhises, siis neid kokkuklopsitud kuute ja tarandikke nähes tuli pahasti meelde India, kus analoogilisi lobudikke lademes on, kuid see kartus hajub peagi. Kuala Lumpur on vilgas, kuid samas hingega linn, nagu leiavad grupi liikmedki. Singapur tundub Kuala Lumpuriga olema pidevas edukuse ja asjalikkuse saavutamise paines nagu suur osa Eesti rahvast. Kuala Lumpur ei lase end aga pidevat hüsteeriliselt eluvõidujooksust häirida ning on säilitanud naeratavad näod ja vaba olemise. Kuala Lumpur on rikas linn ja areneb tohutu kiirusega. Samas on hinnad võrreldes Singapurigi ülimalt sõbralikud. Hotell paikneb peaaegu kaksiktornide kõrval ja selle linna nägu ongi kaksiktorn. Siin leidub superilusaid hiina tinamagnaatide mõisaid, imelisi losse, mis on ehitatud koloniaalajastul, India moguliarhitektuuri supernäiteid, meeletult ilusaid parke ja palju palju muud. Teatakse aga ainult kaksiktorne. Malaislased on ise süüdi. Süsikmajandus, edukus, modernist, uuemeelsus, innovatiivsus – kõige üle ollakse uhked ja ahetakse maksku mis maksab Aasia Manhattaniks saada. Ja saavadki, sest läänemaailm on end vana rasva peal lõdvaks lasknud. Ilmselt sellepärast seisabki turismiimago vanker kaksiktornide najal püsti. Kaksiktorne leiab igal pool. Alates võtmehoidjatest kuni majakõrguste koopiateni. Väga vähe on puudu. Ilmselt on võimalik ka varsti hankida kaksiktornide kujulisi intiimmänguasju. Või siiski mitte. Malaisia on ikkagi ametlikult islamiriik. Malaisia on sama palju islamiriik kui Eesti kristlik. . St. praktiliselt ei tunnegi koraaniseaduste suruvat mõju ja usutunnistus on pigem rahvusgruppi kuulumise eelduseks. Islamist annavad märku aga paljud kohalikud naised, kes katavad alati oma pead. Pilt sama, mis näiteks Istambulis, mis on islamilinn samuti vaid paberil. Eesti tundub olema isegi rohkem sel juhul islamimaa, sest näiteks Kuala Lumpuris on võimalus alkoholi osta ka pärast 23.00. Vaid baarid
Õhtu saabub ja rongijaam ootab. Rongijaam kuulub muide Malaisia raudteevalitsusele ning rongki on Maliaia oma. Seega pole mingi ime, et jaama lävepaku tagant kaob olematusse Singapuri steriilsus ja ülekonditsioneeritud läikhooned-saalid. Juba hakkab silma inimlikku kulumist, nii mõningatki prahti ja alakonditsioneeritud leitsak. Ja siis selgub ka vana tõsiasi, et meie Eestis ei tohiks midagi bürokraatia teemadel piuksatada ka. Kõigepeal on passikontroll. Mitte keegi ei saa aru, kas maaletuleku kaardid peab kohe ära täitma või ei pea. Mõnel lüüakse tempel tühjale blangile. Eesseisev hindu aga „jäätakse kinni“ ja usinasti hakkab ta nimekaste täitma kui ülejäänud tülpinud järjekord omaette sisiseb. Ilmselt kahtlane. Arvestades hindudest võõrtööliste meeletut hulka (seda rahvust tundub üldse igas maailmanurgas meeletult olema), pole see mingi ime. Meieni jõudes ei tõsta rätikus memm igatahes passilt silmigi ning seletab rätiku alla pobisedes, mis edasi saab. Mis aga saab, on ebaselge, sest mõmmigi aru ei saa. Putkast lihtsalt rätikupobin välja ei kostu ja taas tuleb öelda – elame ja näeme. Tegelikult ei saagi midagi. Rong Kuala Lumpurisse sõidab terve öö. Südamel on kuidagi kergem, kui vaatan teise klassi vaguneid. Istmetest moodustuvad lamamisasemed on viisakad ja isegi mugavda ning privaatsuse hoidmiseks käib ka kardin ette. Aga ikkagi käib ju rongides tavaliselt üks igavene seerimine. Meie vagun on kupeedega. Ja veel millistega! Telekas (mis valdavalt ei näita), täiesti viisakas panipaik, riidevarn, joogiareaal, tualett ja isegi dush. Kordan-kõik ühes kupees. Kui välja arvata hommikune hirmjubedalt lääge kohvilöga ja keeks, mille hüüdnimeks saab momentaalselt „absorbent“, ei saa rongireisi kohta just pahasti öelda. Isegi suitsu saab teha. Ühtegi keelavat silti ei ole ja erinevalt Singapurist-mis pole keelatud, on lubatud.
Kuala Lumpuri rongijaam läigib nagu prillikivi nagu suur osa kesklinnastki. Kui rong äärelinnadest läbi vuhises, siis neid kokkuklopsitud kuute ja tarandikke nähes tuli pahasti meelde India, kus analoogilisi lobudikke lademes on, kuid see kartus hajub peagi. Kuala Lumpur on vilgas, kuid samas hingega linn, nagu leiavad grupi liikmedki. Singapur tundub Kuala Lumpuriga olema pidevas edukuse ja asjalikkuse saavutamise paines nagu suur osa Eesti rahvast. Kuala Lumpur ei lase end aga pidevat hüsteeriliselt eluvõidujooksust häirida ning on säilitanud naeratavad näod ja vaba olemise. Kuala Lumpur on rikas linn ja areneb tohutu kiirusega. Samas on hinnad võrreldes Singapurigi ülimalt sõbralikud. Hotell paikneb peaaegu kaksiktornide kõrval ja selle linna nägu ongi kaksiktorn. Siin leidub superilusaid hiina tinamagnaatide mõisaid, imelisi losse, mis on ehitatud koloniaalajastul, India moguliarhitektuuri supernäiteid, meeletult ilusaid parke ja palju palju muud. Teatakse aga ainult kaksiktorne. Malaislased on ise süüdi. Süsikmajandus, edukus, modernist, uuemeelsus, innovatiivsus – kõige üle ollakse uhked ja ahetakse maksku mis maksab Aasia Manhattaniks saada. Ja saavadki, sest läänemaailm on end vana rasva peal lõdvaks lasknud. Ilmselt sellepärast seisabki turismiimago vanker kaksiktornide najal püsti. Kaksiktorne leiab igal pool. Alates võtmehoidjatest kuni majakõrguste koopiateni. Väga vähe on puudu. Ilmselt on võimalik ka varsti hankida kaksiktornide kujulisi intiimmänguasju. Või siiski mitte. Malaisia on ikkagi ametlikult islamiriik. Malaisia on sama palju islamiriik kui Eesti kristlik. . St. praktiliselt ei tunnegi koraaniseaduste suruvat mõju ja usutunnistus on pigem rahvusgruppi kuulumise eelduseks. Islamist annavad märku aga paljud kohalikud naised, kes katavad alati oma pead. Pilt sama, mis näiteks Istambulis, mis on islamilinn samuti vaid paberil. Eesti tundub olema isegi rohkem sel juhul islamimaa, sest näiteks Kuala Lumpuris on võimalus alkoholi osta ka pärast 23.00. Vaid baarid
No comments:
Post a Comment