Esimesed päevad. Singapur.
Öeldagu mis tahes, aga tänapäeva odavlennunduse võidukäigul on kosutav leida end „vanade heade traditsioonidega“ lennufirma pardalt.Lufthansa lend Frankfurti sujub tõrgeteta ning tuletab meelde vanu aegu kui lennukite pardal oli veel söök ja igasugune jook täiesti tasuta. Frankfurdi lennuväli läheb aga iga aastaga hullemaks- minu meelest ei saa seal remont mitte kunagi valmis. Olen Frankfurdi lennujaamas viibinud üsna palju, mitu korda ja vahel pikki tunde järjest. Aga aastatega ei muutu sel mitte midagi. Ikka on alati just kasutatava lennu terminal või koridorid musta kilega kaetud ning suured sildid peale, et käib renoveerimistöö. Eks ta ole. Lufthansa kodusadam ongi vist nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Nüüd on vähemalt uus põhjendus ka leitud. 2008. aasta toob Frankfurti uue põlvkonna 2 korruselised Airbus 380-d, mis nõuavad trappide ümberehitamist, et seda hiigellennukit enam vähem normaalse närvikuluga täita.
Boeng 747 rebib end maast lahti ja suundub Singapuri poole. Ees ootab ligi 11 tundi, mille parajaks tegemisega on minul isiklikult vaev. Küll ma kadestan neid inimesi, kes igas liikuvas vahendis pea seljatoele toetavad ja norinaga magama jäävad. Tahaks ise ka, aga mõnikord on see veel võimatum kui tavaliselt. Eriti siis, kui ees istub karjuv titt, keda ema ei suuda (ei taha, ei viitsi) rahustada. Huvitav, kas eurooplaste hulgas on lapse omamine omandanu juba sellise harulduskultuse, et iga lapse häälitsus ja liigutus peab olema uhkelt suurele publikule välja näidata? Jah, viimasel ajal on moes reisida lastega maailma otse (või siis veel sündimata lastega nagu Eesti pressis viimasel ajal tihedalt lugeda on). Aga midagi võiks ju ometi arvestada. Kasvõi lapse õrna tundlikkusastet võõraste olukordade suhtes, kus ta erilist turvatunnet vajab. Aga ei. Ise pea patja, ja las karjub.
Pärast une ja reaalsuse vahel pidevat kõikumist (nagu tasuta Wifi Singapuris) hakkab lõpuks paistma see saar, mida nimetatakse Aasia majandusimeks. Hoolimata oma argisest ja kohati karmistki asjalikkusest on Singapur siiski inimeste jaoks ehitatud. Aed, ae ja veelkord aed. Aga mis neil viga! Aastaringne soe ja niiske kliima loob eeldused selleks, et iga oksake läheb kohe idanema. Orhidee seab ennast sisse vana kännu peal, paljuneb seal hoolsalt ja ongi järjekordne aed olemas. Ja seda ilma mingi vaevata. Kohati on tunne, et meil hinge inna eest müüdavad orhideed on samasugustelt troopilistelt niitudelt vikatiga maha võetud. Lennujama tee sõidusuunad on samuti lahutatud lopsaka iluaiandusega, mis millegipärast kasvab pottides. Saladus tuleb ilmsiks peagi. Tee on mõeldud kasutamiseks ka hädamaandumisrajana ning vajaduse korral koristatakse kogu aiandus ahvikiirusel kui mingi lennuk mingil põhjusel tavalennurajal maanduda ei saa. Vot nii mõeldakse läbi kõikvõimalike stsenaariume.
Kohalik giid teadustab, et ta nimi on O. Lihtsalt O ja ongi kõik. Küll aga räägib ta päris head inglise keelt. Kuigi Singapuri riigikeel on inglise keel, ei saa tavakodanike kõnest tihti aru, kas tegemist on inglomandariini keelega mandingloriini keelega. Kui näiteks filipiinlasest toateenijaga üritada asju ajada, siis peab varuma päris palju kannatust, et teada saada mida ta lõpuks tahab (sigapurlased ise sellised töid ei tee). O seletab, et Singapur ei ole just väga õnnelik. Kõik tuleb sisse tuua-endal pole midagi. Seepärast on Singapur ka Aasia üks kallimaid linnu. Ühes asjas ta siiski tahtmatult eksib. Singapurlastel on sügavale juurdunud kohusetunne, teha tahtmine ja äärmine viisakus. Vaeseid praktiliselt ei ole ja kes on, on ise süüdi. Nii räägivad kõik. Nõrkus pole Sigapuris vooruseks. Seega almuste jagamine on Singapuris tundmatu teema. Nagu ka jootraha andmine, mis lõunamaa kohta tundub esmapilgul ennekuulmatu ja seni nägematu. Viisakus on aga omaette teema. Ühte grupiliiget riivas hiinalinnas möödakäija. Õnnetuseks oli tal käes jäätis, mis imeväikese pleki kotile külge jättis. Keegi ei viitsinud erinevaid vabandusi kokku lugeda, sest neid tuli ühest suust liiga palju. Abivalmilt otsiti kokku kõik kasvõi natuke abiks olevad puhastusvahendid ja kui „solvatu“ oleks tahtnud, oleks kott sedamaid keemilisse viidud. Mis sest et veekindel ja pärast ühte tõmmet niiske salfakaga sama puhas kui enne.
Aga samas on kord majas. Singapur on teinud oma korraarmastusest lausa müügiartikli. T särkidel kujutatakse kõikvõimalikke keelumärke, hoiatusi ja karistusi, mida Sigapuri tõesti ka rakendatakse. Prahi mahaloopimine- 5000 EEK väärtuses trahvi või kepihoobid. Suitsetamine, söömine ja joomine tänaval selleks mitte ettenähtud kohas – sama. 1 m narkootikumi omamise eest ootab võllas jne. Muide, eelmisel nädalal poodi narkootikumide eest üles üks austraallane ning mitte ükski riik koos oma suursaatkondadega silmust lõdvemaks ei saa lasta. Paremal juhul seebitada, et hukatava vaeva vähendada. Aga kord on see-eest majas. Muide ka ropendamise eest saab trahvi. Õnneks räägime me sellist, keelt, et meid ilmselt ei ähvarda ükski trahv. Ainsana võivad krõbedamast sõnast aru saada siia sattunud kaasmaalased ja nemad on Tallinn tänavatel hõljuva verbaalse kõhulahtisusega harjunud.
Kuidagi kodune ja omane tundub see linn. Vahest ehk seepärast, et igal sammul on mõeldud mugavusele. Vahest selle pärast, et ringi kolades ei pea sa pidevalt mõtlema, milline pätt tuleb nilbeid solvanguid loopima või midagi sult välja pommima. Võib-olla selle pärast, et sind ei ümbriste pidevalt inimvihkajalikud pilgud, nagu võtaks sa kelleltki midagi kohe kohe käest ära nagu Eestis täiesti tavaline on.
Singapuris saad alati seda, mis sulle on lubatud. Keegi ei keeruta. Nii väidavad kohalikud ja üha rohkem ja rohkem tundub, et see on tõsi. Kalli raha eest, aga lubadused peavad.
Meie reis jätkub ja täieneb ka blogi!
Pildil: Grupi liige Kerli, kohalik teejuht O ja ohjeldamatult orhideesid.
Öeldagu mis tahes, aga tänapäeva odavlennunduse võidukäigul on kosutav leida end „vanade heade traditsioonidega“ lennufirma pardalt.Lufthansa lend Frankfurti sujub tõrgeteta ning tuletab meelde vanu aegu kui lennukite pardal oli veel söök ja igasugune jook täiesti tasuta. Frankfurdi lennuväli läheb aga iga aastaga hullemaks- minu meelest ei saa seal remont mitte kunagi valmis. Olen Frankfurdi lennujaamas viibinud üsna palju, mitu korda ja vahel pikki tunde järjest. Aga aastatega ei muutu sel mitte midagi. Ikka on alati just kasutatava lennu terminal või koridorid musta kilega kaetud ning suured sildid peale, et käib renoveerimistöö. Eks ta ole. Lufthansa kodusadam ongi vist nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Nüüd on vähemalt uus põhjendus ka leitud. 2008. aasta toob Frankfurti uue põlvkonna 2 korruselised Airbus 380-d, mis nõuavad trappide ümberehitamist, et seda hiigellennukit enam vähem normaalse närvikuluga täita.
Boeng 747 rebib end maast lahti ja suundub Singapuri poole. Ees ootab ligi 11 tundi, mille parajaks tegemisega on minul isiklikult vaev. Küll ma kadestan neid inimesi, kes igas liikuvas vahendis pea seljatoele toetavad ja norinaga magama jäävad. Tahaks ise ka, aga mõnikord on see veel võimatum kui tavaliselt. Eriti siis, kui ees istub karjuv titt, keda ema ei suuda (ei taha, ei viitsi) rahustada. Huvitav, kas eurooplaste hulgas on lapse omamine omandanu juba sellise harulduskultuse, et iga lapse häälitsus ja liigutus peab olema uhkelt suurele publikule välja näidata? Jah, viimasel ajal on moes reisida lastega maailma otse (või siis veel sündimata lastega nagu Eesti pressis viimasel ajal tihedalt lugeda on). Aga midagi võiks ju ometi arvestada. Kasvõi lapse õrna tundlikkusastet võõraste olukordade suhtes, kus ta erilist turvatunnet vajab. Aga ei. Ise pea patja, ja las karjub.
Pärast une ja reaalsuse vahel pidevat kõikumist (nagu tasuta Wifi Singapuris) hakkab lõpuks paistma see saar, mida nimetatakse Aasia majandusimeks. Hoolimata oma argisest ja kohati karmistki asjalikkusest on Singapur siiski inimeste jaoks ehitatud. Aed, ae ja veelkord aed. Aga mis neil viga! Aastaringne soe ja niiske kliima loob eeldused selleks, et iga oksake läheb kohe idanema. Orhidee seab ennast sisse vana kännu peal, paljuneb seal hoolsalt ja ongi järjekordne aed olemas. Ja seda ilma mingi vaevata. Kohati on tunne, et meil hinge inna eest müüdavad orhideed on samasugustelt troopilistelt niitudelt vikatiga maha võetud. Lennujama tee sõidusuunad on samuti lahutatud lopsaka iluaiandusega, mis millegipärast kasvab pottides. Saladus tuleb ilmsiks peagi. Tee on mõeldud kasutamiseks ka hädamaandumisrajana ning vajaduse korral koristatakse kogu aiandus ahvikiirusel kui mingi lennuk mingil põhjusel tavalennurajal maanduda ei saa. Vot nii mõeldakse läbi kõikvõimalike stsenaariume.
Kohalik giid teadustab, et ta nimi on O. Lihtsalt O ja ongi kõik. Küll aga räägib ta päris head inglise keelt. Kuigi Singapuri riigikeel on inglise keel, ei saa tavakodanike kõnest tihti aru, kas tegemist on inglomandariini keelega mandingloriini keelega. Kui näiteks filipiinlasest toateenijaga üritada asju ajada, siis peab varuma päris palju kannatust, et teada saada mida ta lõpuks tahab (sigapurlased ise sellised töid ei tee). O seletab, et Singapur ei ole just väga õnnelik. Kõik tuleb sisse tuua-endal pole midagi. Seepärast on Singapur ka Aasia üks kallimaid linnu. Ühes asjas ta siiski tahtmatult eksib. Singapurlastel on sügavale juurdunud kohusetunne, teha tahtmine ja äärmine viisakus. Vaeseid praktiliselt ei ole ja kes on, on ise süüdi. Nii räägivad kõik. Nõrkus pole Sigapuris vooruseks. Seega almuste jagamine on Singapuris tundmatu teema. Nagu ka jootraha andmine, mis lõunamaa kohta tundub esmapilgul ennekuulmatu ja seni nägematu. Viisakus on aga omaette teema. Ühte grupiliiget riivas hiinalinnas möödakäija. Õnnetuseks oli tal käes jäätis, mis imeväikese pleki kotile külge jättis. Keegi ei viitsinud erinevaid vabandusi kokku lugeda, sest neid tuli ühest suust liiga palju. Abivalmilt otsiti kokku kõik kasvõi natuke abiks olevad puhastusvahendid ja kui „solvatu“ oleks tahtnud, oleks kott sedamaid keemilisse viidud. Mis sest et veekindel ja pärast ühte tõmmet niiske salfakaga sama puhas kui enne.
Aga samas on kord majas. Singapur on teinud oma korraarmastusest lausa müügiartikli. T särkidel kujutatakse kõikvõimalikke keelumärke, hoiatusi ja karistusi, mida Sigapuri tõesti ka rakendatakse. Prahi mahaloopimine- 5000 EEK väärtuses trahvi või kepihoobid. Suitsetamine, söömine ja joomine tänaval selleks mitte ettenähtud kohas – sama. 1 m narkootikumi omamise eest ootab võllas jne. Muide, eelmisel nädalal poodi narkootikumide eest üles üks austraallane ning mitte ükski riik koos oma suursaatkondadega silmust lõdvemaks ei saa lasta. Paremal juhul seebitada, et hukatava vaeva vähendada. Aga kord on see-eest majas. Muide ka ropendamise eest saab trahvi. Õnneks räägime me sellist, keelt, et meid ilmselt ei ähvarda ükski trahv. Ainsana võivad krõbedamast sõnast aru saada siia sattunud kaasmaalased ja nemad on Tallinn tänavatel hõljuva verbaalse kõhulahtisusega harjunud.
Kuidagi kodune ja omane tundub see linn. Vahest ehk seepärast, et igal sammul on mõeldud mugavusele. Vahest selle pärast, et ringi kolades ei pea sa pidevalt mõtlema, milline pätt tuleb nilbeid solvanguid loopima või midagi sult välja pommima. Võib-olla selle pärast, et sind ei ümbriste pidevalt inimvihkajalikud pilgud, nagu võtaks sa kelleltki midagi kohe kohe käest ära nagu Eestis täiesti tavaline on.
Singapuris saad alati seda, mis sulle on lubatud. Keegi ei keeruta. Nii väidavad kohalikud ja üha rohkem ja rohkem tundub, et see on tõsi. Kalli raha eest, aga lubadused peavad.
Meie reis jätkub ja täieneb ka blogi!
Pildil: Grupi liige Kerli, kohalik teejuht O ja ohjeldamatult orhideesid.
No comments:
Post a Comment