Buenos Aires tundub pärast Ushuaiat olema tõelist soe. Mis sest, et öösel saabudes on vaevalt 15 kraadi, kuid lohutus on see, et päeval on jälle päike ja jälle soe. Seekord viib tee meid provintsialadele San Antonio de Arecosse, mis on gautšokultuuri pealinn. Gaušod on tekkinud hispaania kolonistide farmerite põlisrahva sulandumisel, ehk sisuliselt on tegemist mestiitsidega. Gautšokultuur on samuti üks suur kombinatsioon indiaanlaste traditsioonidest ja euroopa ratsionaalsusest. Seega ei osanud isegi Jules Verne oma „Kapten Granti Lastes“ gautšosid paika panna. Ühed arvasid, et see oli röövellik poolmetsik rändrahvas, osad arvasid, et rahulikud põlluharijad. Küll oli nii seda kui teist, kuid gautšo on sisuliselt ikkagi kauboi latiino vastand.
. Gautšokultuur on tublisti üle sajandi vana ning gautšodel on välja kujunenud lausa oma legendid, traditsioonid ja isegi pühakud, keda katoliku kirik seni ametlikult tunnustanud ei ole, kuid kes sellest hoolimata on väga au sees. Karjamõisa külastus algab kohalikult kõrtsist, mis n nii pisike, et ime, kuidas kogu see rahvas kunagi sinna õlut ja viskit võtma mahus. Pragu pakutakse klaasike veini ning perenaise enda küpsetatud lihapirukaid, mis keele alla viivad. Ja nüüd on aeg ka enda oskused proovile panna. Võrreldes teiste samalaadsete atraktsioonidega maailmas, usaldavad gautšod täielikult turiste ja oma hobuseid andes ohjad päriselt sinu kätte. Ja pettuma ei pea. Mulle sattunud Coko nimeline loom on puhast tõugu argentiina hobune. Kenasti puna-valgelaiguline ning esimesest hetkest peale kuulab ta täiesti sõna nagu oleks ta mind siin ammu oodanud. Allub käsklustele, kiirendab ja aeglustab täpselt siis kui tahan. Vahepeal saabub aeg lõunaks. Liha, liha ja veelkord liha. Natuke salatit ka ja seda kõike taas suurtes kogustes. Kohalikud külainimesed mängivad pilli ja Manuel ja Maria esitavad tantse mitnest piirkonnast. Muide, kirega ja emotsiooniga, mis taas erineb nii mõnestki rahvusõhtust. Süda ei anna rahu. Coco krõmpsutab aega olles samuti süüa, kuid on valmis kohe taas jälle võõramaalasega ühe sõidu tegema. Seekord nii, et tolm taga ning Coco jäel tulev teine hobune on harjunud Cocolt malli võtma, ja kihutab järele. Üks meie rühma liige seljas, kes sellise tempoga mitte harjunud ei ole ning kohati kiljuma hakkab. Noorus on uljas aeg ka hobuste seas. Aga gautšod ise annavad meile loomulikult silmad ette suutes hobuse liikuma panna imeliselt kiiresti. No eks nad ole harjutanud ka. Gautšode üheks võistlusmänguks on nöörile riputatud sõrmuse püüdmine täie jooksu pealt pulga otsa. See protseduur on teadagi seotud eputamisega õrnema sugupoole ees ning ku publiku seast valutakse välja keegi, kellele gautšo kingib sõrmuse, siis neiu võib võtmed vastu anda kuulutades sellega end kihluseks valmis olema. Üks meie grupi liige saab ka sõrmuse. Koduvõtmed on ta kahjuks või õnneks hotelli jätnud. Järgmine päev ole üldse enam nii energiline, sest sääremarjad, selg ja tagumik on kanged, mis kanged. Jah, auto asemel tuleb hobust kasutama hakata, sest ratsutamine treenib neid lihaseid, mis muidu koormust ei saa. Õnneks on teekond nüüd lühem ja saabume imeilusasse aedlinna Tigres`isse, mis paikneb Rio de La Plata deltaalal. Kunagi oli siin puuviljasadam, sest võrreldes Buenos Airesega on deltas hoopis soojem kliima ja fruktid kasvavad hästi. Nüüdseks enam suuri puuviljalaadungeid siin ei näe, sest tsentraliseeritud tootmine on siingi oma töö teinud. Kaide ääres lösutavad lõbusõidupaadid ja delta kaldad on täis mahajäetud tontlikke laevu, mille kered võivad nii mõnelgi mäletada veel 19. sajandit, kui kohalik eliit siia imekaunisse kohta suvilaid hakkas rajama. Aga turg on alles ja suveniirid on mitu korda odavamad kui kusagil mujal. Vitspunutise ja puitmööbel, mate (argentiina tee) topsid, kenad nahktooted, hämmastavalt pisikesed apelsin ,mis koos koorega suhu pannes maitsevad oivaliselt, päikesekuivad tomatid… ja kõik see on häbematult odav! Proovi sa meil 9 krooni eest kotti päikesekuiva tomatit saada või paarisaja krooni eest täisnahast seljakotti. Deta ise on aga vaatamisväärsus omaette. Harujõed moodustavad tänavaid, mille kaldal lauavad suuremad ja väiksemad suvilad. Põhiliselt elegantsed ja väiksepoolsed. Lollidemaa suurushullustust pole siin tekkinud kellelgi. Iga maja juurde kuulub kena paadisadam. Jõetänavatel ringlevad ujuvkauplused ning kui lähemasse baar tahad minna, pole probleeme. Võta oma paat ja mine. Kogu elu toimub praktiliselt jõel. Loomulikult on need suvilad väga hinnas, sest eriti nädalavahetusel tahavad kõik Buenos Airese siginast saginast ära mõnusasse rohelisse ja rahulikku kohta. Muide, ühe majakese paadisadamal ripub suurelt krundi nimi ja see on… Estonia! Ilus elu on maailmas, ja ka imet hakkab silma. Kuigi vahe on vaid paarkümmend kilomeetrit, muutub deltas ilm keskpäevaks ikka äris kuumaks. Hämmastav, et nii väikese distantsi pealt, nagu Buenos Airesest Tigres`i, võib olla selline temperatuuride kontrast. Pärast kruiisi on hiiglama mõnus nautida lopsakat loodust, vilgast tulu ja kulgevat elutempot. Õlle ja pirukate juures. Muide, Argentiinas võib pirukatest sõltuvusse sattuda. Empanadas nagu neid siin kutsutakse, on siin alati otse ahjust tulnud ning proportsioon on sisu, mitte taigna kasuks. Vapustavalt head! Igatahes kõigil tekib isu siia veelkord tagasi tulla. Taas jälle hoopis mu maailm. Aga imed seisavad alles ees. Varahommikune lend viib meid Iguazusse ning kuna päev tõotab tulevat ilus, sõidame hoolimata väikesest unekast kohe rahvusparki, kus uni korrapealt läinud on. Iguazu paikneb Brasiilia, Argentiina ja Uruguai piiril ning kõik riigid uhkustavad selle looduse imegi. Argentina kõige rohkem, sest siia on kõige rohkem koskesid jätkunud ning võrreldes näiteks Brasiiliaga, saab siin koskedele õige lähedale. Brasiilia poolelt näeb neid mõnevõrra distantsilt. Kogu koskede kompleksi kuulub lugematul hulgal suuri ja väiksemaid jugasid. Cataratas, nagu seda kompleksi nimetatakse, on jumala üks paremini õnnestunud kätetöid, mida peab oma silmaga nägema. Seda looduse võimsust ja jõudu peab ise tundma ning aimama oma näol imepeenikest udu, mida kosk õhkab, ning millel on kindlasti noorendav toime. Retk alaga balai „kuradikurgust“, mis oma massiivsusega võtab hinge kinni, ning kuhu võib ennast unustada, vaadates miljonite tonnide kaupa 70 meetri sügavusse kukkuvat vett. Peale koskede on Iguazul välja pakkuda ka troopilise vihmametsad, ehk Selvad, kus jalutuskäigu vältel võib leida nii mõndagi huvitavad, kuid oled vait ja oskad hästi vaadata. Taimi on 4 vihmametsa kihis nii palju koos, et iga botaanikki hoiaks kahe käega peast kinni ning paljudel pole nimegi. Kõik hakkab üha rohkem ja rohkem Amazoonast meenutama. Loomariik hoiab esialgu ennast vaos ja parem ongi. Puma, Guuguari või Jaaguariga ei tahaks hästi kohtuda. Hoopis ohutum on Akuti – armsa olemisega metsjänes, kes küll rohkem suurt rotti meenutab. Huvitataval kombel laseb see arg loomakse meid päris lähedale, kuid kõik on kohusetundlikult veel vaiksemad kui vaikus ise. Rahvuspargi sümboliks ninakaru, kes on lähedalt sugulane pesukaruga. Ka nende pesakond demonstreerib ennast, joostes kiiresti üle tee põõsasse nahistama. Oma pika nina ja kirju sabaga on needki armsad loomaksed, kuid nagu pesukarudki, pidid nad kergema vastupanuteed minema ja inimeste asulatest sööki hakkama otsima. Tänu sellele on ninakarude suhkrutõbi muutumas tõsiseks probleemiks. Kroon on muidugi see, kui jõest upitab end päikese kätte noor kaiman – kaiman on Lõuna Ameerika alligaator ning mitmekesi koos olles võivad nad muutuda üsna ohtlikuks. Tavaliselt lepib ta veetoiduga, ampsates vahel priskemaks suutäieks kapivaara – sea ja nutria vahepealse armsa olendi, kes seekord meil küll nägemata jääb. Iguazu üks vingemaid atraktsioone on aga sõit kiirpaadiga koskede alla. Nüüd saavad, kõik aru, mis vihmakeep oli soojalt soovituslik ning kõik lahtised asjad tuleb pakkida veekindlasse kotti. Saladuskatte all võin öelda-see ei aita. See vee jõud on nii suur, et hoolimata heast kilekeebist on kõik märjad nagu konnad. Paat tormab täie kiirusega joa alla ning vesi, mis sealt kaela sajab, tungib igale poole. Aga keegi ei mõtlegi kurta! Naer, röökimine ja kohati ka ropendamine kostab isegi kose mühinast üle ning kõik muutuvad ülemeelikuks nagu lapsed. Seda lihtsalt TULEB proovida. See on parim, kui mistahes veelõbustuspark ning mis peamine-loodus on ise meile selle atraktsiooni ehitanud. Aga kõige müstilisem kogemus ootab veel ees – täiskuuöö koskedel, mis on lummava valguse ja kirjeldamatu vetevoo fantastiline kombinatsioon. Ja siin on sõna „fantastiline“ tõesti omal kohal. Aastas juhtub paar korda, kus täiskuuöö taevas on täiesti selge ning kus limiteeritud arv külalisi seda imet vaatama pääseb. Taevased on seekord meie poolt. Öine dþunglirong, mis rahva koskede juurde viib, on selles nõiametsas juba omaette elamus. Aga see pilt, mis avaneb siis, kui vetemöllust kerkib kuuvalguse hõbedane vikerkaar… Jah, sellist asja näeb maailmas harva.
. Gautšokultuur on tublisti üle sajandi vana ning gautšodel on välja kujunenud lausa oma legendid, traditsioonid ja isegi pühakud, keda katoliku kirik seni ametlikult tunnustanud ei ole, kuid kes sellest hoolimata on väga au sees. Karjamõisa külastus algab kohalikult kõrtsist, mis n nii pisike, et ime, kuidas kogu see rahvas kunagi sinna õlut ja viskit võtma mahus. Pragu pakutakse klaasike veini ning perenaise enda küpsetatud lihapirukaid, mis keele alla viivad. Ja nüüd on aeg ka enda oskused proovile panna. Võrreldes teiste samalaadsete atraktsioonidega maailmas, usaldavad gautšod täielikult turiste ja oma hobuseid andes ohjad päriselt sinu kätte. Ja pettuma ei pea. Mulle sattunud Coko nimeline loom on puhast tõugu argentiina hobune. Kenasti puna-valgelaiguline ning esimesest hetkest peale kuulab ta täiesti sõna nagu oleks ta mind siin ammu oodanud. Allub käsklustele, kiirendab ja aeglustab täpselt siis kui tahan. Vahepeal saabub aeg lõunaks. Liha, liha ja veelkord liha. Natuke salatit ka ja seda kõike taas suurtes kogustes. Kohalikud külainimesed mängivad pilli ja Manuel ja Maria esitavad tantse mitnest piirkonnast. Muide, kirega ja emotsiooniga, mis taas erineb nii mõnestki rahvusõhtust. Süda ei anna rahu. Coco krõmpsutab aega olles samuti süüa, kuid on valmis kohe taas jälle võõramaalasega ühe sõidu tegema. Seekord nii, et tolm taga ning Coco jäel tulev teine hobune on harjunud Cocolt malli võtma, ja kihutab järele. Üks meie rühma liige seljas, kes sellise tempoga mitte harjunud ei ole ning kohati kiljuma hakkab. Noorus on uljas aeg ka hobuste seas. Aga gautšod ise annavad meile loomulikult silmad ette suutes hobuse liikuma panna imeliselt kiiresti. No eks nad ole harjutanud ka. Gautšode üheks võistlusmänguks on nöörile riputatud sõrmuse püüdmine täie jooksu pealt pulga otsa. See protseduur on teadagi seotud eputamisega õrnema sugupoole ees ning ku publiku seast valutakse välja keegi, kellele gautšo kingib sõrmuse, siis neiu võib võtmed vastu anda kuulutades sellega end kihluseks valmis olema. Üks meie grupi liige saab ka sõrmuse. Koduvõtmed on ta kahjuks või õnneks hotelli jätnud. Järgmine päev ole üldse enam nii energiline, sest sääremarjad, selg ja tagumik on kanged, mis kanged. Jah, auto asemel tuleb hobust kasutama hakata, sest ratsutamine treenib neid lihaseid, mis muidu koormust ei saa. Õnneks on teekond nüüd lühem ja saabume imeilusasse aedlinna Tigres`isse, mis paikneb Rio de La Plata deltaalal. Kunagi oli siin puuviljasadam, sest võrreldes Buenos Airesega on deltas hoopis soojem kliima ja fruktid kasvavad hästi. Nüüdseks enam suuri puuviljalaadungeid siin ei näe, sest tsentraliseeritud tootmine on siingi oma töö teinud. Kaide ääres lösutavad lõbusõidupaadid ja delta kaldad on täis mahajäetud tontlikke laevu, mille kered võivad nii mõnelgi mäletada veel 19. sajandit, kui kohalik eliit siia imekaunisse kohta suvilaid hakkas rajama. Aga turg on alles ja suveniirid on mitu korda odavamad kui kusagil mujal. Vitspunutise ja puitmööbel, mate (argentiina tee) topsid, kenad nahktooted, hämmastavalt pisikesed apelsin ,mis koos koorega suhu pannes maitsevad oivaliselt, päikesekuivad tomatid… ja kõik see on häbematult odav! Proovi sa meil 9 krooni eest kotti päikesekuiva tomatit saada või paarisaja krooni eest täisnahast seljakotti. Deta ise on aga vaatamisväärsus omaette. Harujõed moodustavad tänavaid, mille kaldal lauavad suuremad ja väiksemad suvilad. Põhiliselt elegantsed ja väiksepoolsed. Lollidemaa suurushullustust pole siin tekkinud kellelgi. Iga maja juurde kuulub kena paadisadam. Jõetänavatel ringlevad ujuvkauplused ning kui lähemasse baar tahad minna, pole probleeme. Võta oma paat ja mine. Kogu elu toimub praktiliselt jõel. Loomulikult on need suvilad väga hinnas, sest eriti nädalavahetusel tahavad kõik Buenos Airese siginast saginast ära mõnusasse rohelisse ja rahulikku kohta. Muide, ühe majakese paadisadamal ripub suurelt krundi nimi ja see on… Estonia! Ilus elu on maailmas, ja ka imet hakkab silma. Kuigi vahe on vaid paarkümmend kilomeetrit, muutub deltas ilm keskpäevaks ikka äris kuumaks. Hämmastav, et nii väikese distantsi pealt, nagu Buenos Airesest Tigres`i, võib olla selline temperatuuride kontrast. Pärast kruiisi on hiiglama mõnus nautida lopsakat loodust, vilgast tulu ja kulgevat elutempot. Õlle ja pirukate juures. Muide, Argentiinas võib pirukatest sõltuvusse sattuda. Empanadas nagu neid siin kutsutakse, on siin alati otse ahjust tulnud ning proportsioon on sisu, mitte taigna kasuks. Vapustavalt head! Igatahes kõigil tekib isu siia veelkord tagasi tulla. Taas jälle hoopis mu maailm. Aga imed seisavad alles ees. Varahommikune lend viib meid Iguazusse ning kuna päev tõotab tulevat ilus, sõidame hoolimata väikesest unekast kohe rahvusparki, kus uni korrapealt läinud on. Iguazu paikneb Brasiilia, Argentiina ja Uruguai piiril ning kõik riigid uhkustavad selle looduse imegi. Argentina kõige rohkem, sest siia on kõige rohkem koskesid jätkunud ning võrreldes näiteks Brasiiliaga, saab siin koskedele õige lähedale. Brasiilia poolelt näeb neid mõnevõrra distantsilt. Kogu koskede kompleksi kuulub lugematul hulgal suuri ja väiksemaid jugasid. Cataratas, nagu seda kompleksi nimetatakse, on jumala üks paremini õnnestunud kätetöid, mida peab oma silmaga nägema. Seda looduse võimsust ja jõudu peab ise tundma ning aimama oma näol imepeenikest udu, mida kosk õhkab, ning millel on kindlasti noorendav toime. Retk alaga balai „kuradikurgust“, mis oma massiivsusega võtab hinge kinni, ning kuhu võib ennast unustada, vaadates miljonite tonnide kaupa 70 meetri sügavusse kukkuvat vett. Peale koskede on Iguazul välja pakkuda ka troopilise vihmametsad, ehk Selvad, kus jalutuskäigu vältel võib leida nii mõndagi huvitavad, kuid oled vait ja oskad hästi vaadata. Taimi on 4 vihmametsa kihis nii palju koos, et iga botaanikki hoiaks kahe käega peast kinni ning paljudel pole nimegi. Kõik hakkab üha rohkem ja rohkem Amazoonast meenutama. Loomariik hoiab esialgu ennast vaos ja parem ongi. Puma, Guuguari või Jaaguariga ei tahaks hästi kohtuda. Hoopis ohutum on Akuti – armsa olemisega metsjänes, kes küll rohkem suurt rotti meenutab. Huvitataval kombel laseb see arg loomakse meid päris lähedale, kuid kõik on kohusetundlikult veel vaiksemad kui vaikus ise. Rahvuspargi sümboliks ninakaru, kes on lähedalt sugulane pesukaruga. Ka nende pesakond demonstreerib ennast, joostes kiiresti üle tee põõsasse nahistama. Oma pika nina ja kirju sabaga on needki armsad loomaksed, kuid nagu pesukarudki, pidid nad kergema vastupanuteed minema ja inimeste asulatest sööki hakkama otsima. Tänu sellele on ninakarude suhkrutõbi muutumas tõsiseks probleemiks. Kroon on muidugi see, kui jõest upitab end päikese kätte noor kaiman – kaiman on Lõuna Ameerika alligaator ning mitmekesi koos olles võivad nad muutuda üsna ohtlikuks. Tavaliselt lepib ta veetoiduga, ampsates vahel priskemaks suutäieks kapivaara – sea ja nutria vahepealse armsa olendi, kes seekord meil küll nägemata jääb. Iguazu üks vingemaid atraktsioone on aga sõit kiirpaadiga koskede alla. Nüüd saavad, kõik aru, mis vihmakeep oli soojalt soovituslik ning kõik lahtised asjad tuleb pakkida veekindlasse kotti. Saladuskatte all võin öelda-see ei aita. See vee jõud on nii suur, et hoolimata heast kilekeebist on kõik märjad nagu konnad. Paat tormab täie kiirusega joa alla ning vesi, mis sealt kaela sajab, tungib igale poole. Aga keegi ei mõtlegi kurta! Naer, röökimine ja kohati ka ropendamine kostab isegi kose mühinast üle ning kõik muutuvad ülemeelikuks nagu lapsed. Seda lihtsalt TULEB proovida. See on parim, kui mistahes veelõbustuspark ning mis peamine-loodus on ise meile selle atraktsiooni ehitanud. Aga kõige müstilisem kogemus ootab veel ees – täiskuuöö koskedel, mis on lummava valguse ja kirjeldamatu vetevoo fantastiline kombinatsioon. Ja siin on sõna „fantastiline“ tõesti omal kohal. Aastas juhtub paar korda, kus täiskuuöö taevas on täiesti selge ning kus limiteeritud arv külalisi seda imet vaatama pääseb. Taevased on seekord meie poolt. Öine dþunglirong, mis rahva koskede juurde viib, on selles nõiametsas juba omaette elamus. Aga see pilt, mis avaneb siis, kui vetemöllust kerkib kuuvalguse hõbedane vikerkaar… Jah, sellist asja näeb maailmas harva.
No comments:
Post a Comment