Rahvuspargi kristallpuhaste järvede ilu lumiste mustade mägede vahel võtab hinge kinni. Tee viib väikesele neemekesele, kus võib posti pealt lugeda, et oleme Alaskast (antipoodist) ligi 18 tuhande kilomeetri kaugusel. Ega Eestissegi siit enam suurt vähem pole. Meres paistab Tulemaa viimane saar ning juba Tšiilile kuuluvad tipud. Saarel on maailma viimane postkontor enne Antarktikat ning Tšiilist hiilivad riiki illegaalsed koprad, kes jõgedele samuti kahju teevad nagu meilgi. Kuigi piirileping on ammu alla kirjutatud, ei pidavat tšiillastele üldse meeldima, kui Argentiina katamaraan näiteks vaala jälitades Tšiili vetele liiga lähedale satub. Huvitaval kombel tekib paralleele Eesti loodusega. Ushuaialased kutsuvad turvast samuti turbaks. Rahvuslikuks moosipõõsaks loetakse meie sinika sugulast ning ka pohlavarsi jääb te äärde. Kobrastest me juba rääkisime. Kohalik seen kasvab aga hoopis puu otsas ning seda kutsutakse indiaani leivaks. Söödav, aga maitsetu. Kuid Yamanade eas peeti seda maiusrooks igapäevase hülgeliha ja rasva kõrval. Kõik asjad kannavad siin uhkusega tiitlit „maailma viimane“ ehk Fin del Mundo“. Alates mäetippudest lõpetades õllebaariga. Ka haigla, mida meie turistid külastavad (kuna tegemist on suurelt osalt meedikutega) on maailma viimane. Kuid nii mõneski asjas esimene. Et meelitada Ushuaiasse inimesi, on see maksuvaba piirkond. Tulumaksu palgalt maksma ei pea ja palgad on kolm korda suuremad kui Eestis. Hinnad oga kaks korda odavamad. Nii mõnigi lubab oma CV tele saata, sest paljudel ettevõtetel on oma töölistele pakkuda ka prii elamine. Ja miks mitte veeta natuke aega töötades maakera servapeal. Mida kindlasti tuleb Ushuias teha, on ette võtta meresafari. See on retk, kus silme ette ilmuvad Antarktilised maastikud, saared ja lahesopid, mis nähtud siiani ainult Discovery kanalilt. Juba karge meri ja karm maastik on ise-enesest vaatamist väärt. Sõnadest jääb puudu. Palju elavamaks muutuvad kõik siis, kui katamaraan sõidab üsna lähedale merilõvide ja kotikute lesilatele, kes end laevast üldse häirida ei lase. Hiigelsuured issid, elegantsed emmed ja nunnud lapsed tõepoolest lesivad. Aeg ajalt demonstreerib keegi ka , kuidas on võimalik lobade abil püstloodis kaljust üles ronida. Kuna Antarktika on juba suhteliselt lähedal (vaid 1000 km), on Ushuaia rahvuslinnuks loomulikult pingviin. Kolooniaid leidub juba üsna linna lähedal. Kohalik pingviinisort on mustvalge ja keskmise kasvuga. Neid väiksemat sorti keiserpingviine polegi esmapilgul lihtne tuvastada, kuna nad jagavad koloonia keiserkormoranidega, kes on küll natuke väiksemad, kuid ka mustvalged ja parodeerivad pingviini nii hästi, et võib haneks minna. Lõpuks avastame nõksu- pingviinil on kõnnak rohkem taaruvam, puudub kael ja ees on „õllekõht“. Igal juhul on hea binokkel sealkandis rohkem kui teretulnud. Hoolimata lõikavast lõunatuulest ei suuda keegi pikalt soojas laevas viibida, sest iga hetk ujub keegi jälle kusagilt välja või lendab üle hiigelalbatross.
No comments:
Post a Comment