Kohalikud naeravad Ushuaias, et meie rühm on nagu õnnisus kunagi, sest sellel kevadel pole nii pikalt ilusat ilma hoidnudki. Meil läheb juba teine päev, kui päike nõiduslike must-valgete mägede kohale tõuseb ning koiduvalgus on siin lõunanaba läheduses samuti müstiline. Nagu ei viibikski enam oma koduplaneedil. Hommik on mõnusalt karge. Isegi liiga karge. Vativestid, kindad ja mütsid on siin omal kohal. Ega suvelgi (novembris-märtsis) suurt soojem ole. Kusagil maksimaalselt 10 kraadi. Ushuaia on arenev kant. Iga aastaga tuleb linna elama üha rohkem rahvast ning linnaäärsed kännumaad on juba ka piiriaedadega piiratud. Kännumaa on täiesti õige nimetus, sest selles vöötmes kasvavad erinevad sordid pöökpuid, mis on mööblitööstuses suures hinnas. Arestantidel oli aga ükskõik, mis puu ette jäi. Automaatselt võeti maha kõik, mis ette jäi. Jonni ja sitkusega kasvama hakanud tundrapuu kõduneb samamoodi sitkelt. Kohati lausa sada aastat ning nii võib näha iidamast aadamast vanu kände, kes on surmaga kihla vedanud, et näevad veel uut metsa enda peale sirgumas. Tundramaastik on tõesti karm, aga ilus ning taas natuke nõiduslik. Natuke naljaks ja samas ka tuttav on leida laugaste vahelt lund ja jääd. Nukulik tundrarong sõidab läbi ürgse maastiku. Tundrasaarele on üles ehitatud väike pärismaalaste külake. Yamanad olid tulemaa hõim, kelle päritolu ja elustiili ümbritseb senini salapära. Elasid nad onnides, mida võib vabalt nimetada oksarisu hunnikuks, naised püüdsid karpe, mehed hülgeid ja kotikuid, rändasid ühest kohast teise ja seda kõike… alasti! Arvestades kohalikku karmi kliimat, mis ka läbi paksema jopi tõeliselt näpistama kipub, tundub see uskumatu. Kas oli saladus kohastumises, hülgerasva kasutamises, toiduratsioonis või hoopiski milleski muus, on ebaselge. Ushuaia lähedalt on leitud Yamanate vanu asulakohti, mis on lausa kuni 6000 aastat vanad! Okstest onnid on loomulikult ammu kadunud, kuid karploomade koorikute ringikujulised tuhandete aastate vanused hunnikud annavad kunagisest elutegevusest aimu. Nagu kõikide teiste põlisrahvustega, said ka Yamanaega valged kiiresti hakkama nakatades neid rõugetesse, tutvustades neile toitu, mis looduslastele ei sobinud, küttides ja mürgitades naid nagu metsakahjureid. Viimane Yamana suri 1988. aastal, kuid selle rahva geneetika on ilmselt edasi kandunud. Ushuaialaste näojooned erinevad tunduvalt tavalisest argentiinlastest.
No comments:
Post a Comment