Öeldakse, et Aerolineas Argentinas on üks kõige ükskõiksemaid lennukompaniisid. Võib-olla. Äkki vedas, aga järgmisel päeval väljub lennuk maailma lõppu õigel ajal ning kapteni nimi on Senjoor Casanova, mis rõõmsat elevust meie rahvas tekitab. Ligi 4 tundi lendu ning all hakkavad paistma lumised musta tooni ja karmilt kaunid mäed. Mägised saared, liustikud, lumi ja kargus. Oleme jõudnud Tulemaale. Sierra del Fuego on maailma kõige lõunapoolseim provints, kust edasi lõuna poole lähevad vaid need, kel Antarktikasse asja. Varakevadine Ushuaia on tuttavalt karastav. Temperatuur võib olla umbes 5 kraadi. Madalad majad on peamiselt ehitatud pudust ning näevad väga nunnud välja. Aga inimeste näojooned on juba teised, meenutades indiaani põliselanikke. Mis sest, et ametlikult on nad välja surnud, kuid geenid on ilmselt edasi kandunud. Nüüdseks on vanast Argentiina Siberist saamas päris korralik linn, kust enam lahkuda ei taheta, kuna karm Andide vaheline tundra lihtsalt võlub. Ja inimesed on kenad, vastutulelikud ja lahked. Usuaia on endine sunnitöökoloonia, kus karmis kliimas vaesed arestandid pidid puid lõikama ning neid rannikule saeveskitesse vedama. Võtame siis ette retke sinna kurjakuulutavasse paika. Kui sa pead ikkagi meeter korda meeter pimedas kivikongis aega veetma, pole just väga lõbus. Õnnelikud olid need, kes pääsesid vähemalt metsatöölegi, sest muidu võiks tõepoolest hulluks minna. Sihilikult on vangla üks tiib jäetud nii, kuidas ta oli ning ausalt öeldes hakkas väga kõhe. Need seinad on läbi imbunud valust, ängist, vihast ja igatsusest. Ja külm on. Väga külm. See oli tõesti maailma äärel jumalast ja inimestest hüljatud paik. Üksinduse otsijatele väga ja väga sobiv. Mitte aga enam, sest tänu tööstusele, laevanduse ja turismile on see Tulemaa pealinn jõudsalt kasvamas. Nagu saatuse näpunäitena satume juhuslikult sööma majja, mis kuulus kunagisele vanglaülemale. Kõik on lihtne. Nurgas köeb mõnusasti pisike pursuika. On pime ning lõunarist ripub nii madalal, et tahaks käega katsuda. Pursuika ümber on mõnusalt hubane ning just paras, et tutvust teha kohaliku roaga. Meetrise läbimõõduga krabi on Ushuaia üheks firmamärgiks. Ja uskuge, midagi nii hõrku pole ammu saanud. Esimene päev maailma kõige lõunapoolsemas linnas veereb kargelt ja tontlikult öösse.
No comments:
Post a Comment