Nii hea on, kui keegi ka teada annab, kuidas läks

„Kuule, kus su „ohvrid“ siis pragu maailmas ka liikvel on?“ küsivad vahel tuttavad naljatlemisi. „On kus nad on, aga vaikus on. Järelikult on kõik korras.“ Kõlab tavaline vastus. Ja mitte et see vastus väga meeldiks, aga elu tundub olema selline. Kui on vaikus, järelikult on kõik hästi. Seda rohkem rõõmu teeb see, kui keegi võtab vaevaks pärast reisi teada andma, kuidas neil läks.

Vahet pole kas siis kiites või andes nõu, mis olid seekord kitsaskohad ja millele tuleks tulevikus rohkem tähelepanu pöörata. Iga märkus on oluline. Nii nagu kõik inimesed ootavad oma tegevuse kohta tagasisidet, ootab seda ka reisikorraldaja. Vahest võib-olla rohkemgi, sest reisikorraldaja tagada on ligimese õnnestunud puhkus ja tema toimetulemine võib-olla kümnete tuhandete kilomeetrite taga kodukohast.

Meenub üks juhus eelmisel aastal, kui valvetelefon helises teisel jõulupühal ning telefoni otsas olid kliendid, kes viibisid parasjagu Maldiividel. Võite ette kujutada ehmatust ja jahmatust. Kas on nad lennujaama maha jäetud? Kas on kookos pähe kukkunud? Ehk ei kõlba hotell kuhugi? – sada mõtet käib korraga peast läbi. Ja oh imet. Kliendid teadustasid, et kõik on korras, nad on puhkusega väga rahul ja tahtsid häid jõule soovida…

Lisan siia ühe kirja, mis on musternäide sellest, mida reisikorraldaja tagasisideks ootab:

Reis toimus septembris 2009.

Ateena lennujaamast saime kohe Pireusesse suunduva bussi peale, küll aga ei osanud me hotelli suhtes optimaalses bussipeatuses maha tulla, mistõttu seiklesime oma kohvritega tulipalavas ja ülerahvastatud Pireuses päris kõvasti. Buss oli võrdlemisi täis, esimese hooga ei märganudki, et juba sadamaala käes, nii et maha ronisime liiga hilja. Tükk aega võttis aega, et aru saada, kus me hotelli asukohakaardi suhtes asume, tänavanimedega on seal nii nagu on, kirikuid oli ka rohkem kui kaardile kantud, aga ei hullu – kohale jõudsime ja edasine Pireuses-Ateenas olemine läks tõrgeteta. Õhtu naelaks oli päikeseloojangu vaatamine Akropoliselt ja dialoog täiskuuga Hadrianuse väravate ja tuulte torni juures.

Asi kiskus tülikaks Mykonosel. Sadamas oli mustmiljon hotellipakkujat, aga ei ühtegi Avra apartementide poolt. Otsisime ja lõpuks ka lihtsalt molutasime seal jupp aega. Siis helistasime hotelli, tundus, et need polnud meie tulekust midagi kuulnud ja hakkasid asja uurima. Pärast üsna pikka vestlust lubati tagasi helistada, mida veerandtunni jooksul loomulikult ei tehtud. Siis helistasingi Tallinnasse. Hetk pärast minu Tallinnasse helistamist ronis sadamas juba mõnda aega seisnud autost välja noormees ja ütles, et tema ongi Avrast ja viis meid kohale.

Meie numbri nõudearsenali kuulus tohutu suur, viieliikmelise perekonna kolmeks supikorraks paras pott, paari teflonitriibuga pannikolakas, paar-kolm taldrikut, lootusetult puudulik söögirelvastus, kolm klaasi ja kolm tassi, neist 1 ilma kõrvata. Tundub, et hotellikompleksi hooldamine käis sellele seltskonnale üle jõu, võimalikuks põhjuseks muidugi paarikuune beebi, kes oli pererahvaga pidevalt koos retseptsioonikorrusel.

Probleemid tekkisid ka tagasisõidutransfeeriga. Hommikul teatas perenaine, et meest, kes meid kell 14.00 sadamasse viiks, ei ole kodus ja tuleb takso tellida. Seda me ka teha lasime teha. Kell kaks oli küll peremees(?) kohal, aga taksot ei tulnud. Siis peremees helistas ja ütles meile, et taksot pole. Lõpuks soostus ta meid ise sadamasse viima, aga siis selgus meie jaoks uus üllatus. Sadamaid on Mykonosel kaks – vana ja uus - ja meil polnus aimugi, kumba sadamasse. Piletite pealt ei suutnud me ka tuvastada, millisest sadamast läheb meie laev. Lõppude lõpuks otsustas ta meid siiski viia linna vanasse sadamasse, mis ka õigeks osutus.

Paraku oli ilm tormine ja laev väljus kaks tundi hiljem. Ma ei tea, kas on kuidagi võimalik laevareisijaid eelnevalt informeerida, millisest sadamast toimub ärasõit, saabusime me ju uude sadamasse. Üldiselt oli Mykonosel kena, saime tulikuuma päikest, praadimist Delose saare antiigiväljadel ja ka tõsist tormi, mis „väikese Veneetsia“ baarilauakesi uputas ja mere ääres kõndijaid veega üle kastis.

Parose saarel ei olnud mingeid tõrkeid. Hotell „Dilion“ oli kena ja kasitud, supelrannast sajakonna meetri kaugusel asuv meeldiva teenindusega perehotell. Ilm oli kehvapoolne, külm ja koduselt halli taevaga, nii et merre ei saanudki, küll aga käisime Lefkases ja Naoussas. Liinibussid sõitsid enam-vähem graafikus ja lõpuks paranes ka ilm, nii et Paroikiast jäi võlv ja helge mälestus, kus nägi pisut ka reaalset elu, mitte ainult pöörast turistide sagimist.

Santorinile jõudsime ka läbi tormise mere, aga õhtupoolikul keeras ilma soojaks ja päikseliseks. Päikeseloojangut vaatasime Firostefanis. Paar järgnevat päeva olid Santorinil mitte just kõige parema ilmaga, aga ega sellepärast midagi tegemata jäänud, muuhulgas käisime ka veinimuuseumis, mida julgen küll kõigile soovitada. Santorinil olemise naelaks oli sõit eesliga sadamast üles linna. Sai kohutavalt palju nalja. Üsna mõnus oli ka lausvihmas patseerida Oia valgel marmoril. Lähiümbruses polnud ühtegi inimest ja me olime seal nagu kaks „Vaasalinna väiketonti“, üks sinine ja teine kollane. Lõppes Oia vihmasadu üüratu vikerkaarega üle valendava linna ja mustava kaldeera. Ilmavingerpussid lõppesid Imeroviglis, mis meie sinnajõudmisel pilve sisse või uttu jäi, vihma tibutas, paks pilv oli ümber ja all mere peal paistis päike. Ainus meiega samal ajal ringi kakerdanud turist leidis, et ta on sattunud Shotimaale Loch Nessi järve äärde.

Santorini kena daaminimega Melina-hotell oli meie jaoks suurepärase koha peal, mõnus ja kodune. Tõrkeid polnud ei transfeeri ega toitlustusega. Enne ärasõitu jõudsime veel patseerida „vulcanol“ ja ujuda kollastes väävliallikates.

Iraklioni jõudsime jälle paraja hilinemisega, nii et õhtul ei jõudnud enam midagi ette võtta. Küll aga käisime pühapäeva hommikul Tituse basiilikas hommikusel jumalateenistusel ja uitasime veidi aega ka linnas.

Mulle tundub, et reisist võtsime maksimumi, saime tulipalavat Vahemere päikest ja sooja vett, vihma ja vikerkaart, udu ja korralikku tormi. Kõike, mida ajaliselt vähegi jõudsime, seda ka tegime.

Lisatud on fotopresentatsioon reisist.