ArgoTours

Pildikesi Egiptusest 2

2011-02-04T04:05:00.001-08:00

Presidendipalee kaugemas sopis avaneb salauks, mis paistab väljast üsna roostes. Ukse avanedes süttivad seintel LED valgustid, mis viitab ruumi pidevale ja sihipärasele kasutamisele. Mubarak võtab istet. Omar Suleiman tõstab talle ette hunniku koltunud ümbrikke. Haarab siis aiakäru ning siirdub riiulite vahele, kust hakkab kostma kiviplaatide kolinat. Räpaste võtete arhiiv on ilmselt vanim maailmas.

Mubarak lappab mõtlikult pabereid. „6 päevane sõda ja Suessi laevade uputamine... ei sobi. Netanyahu on küll hea sõber, aga sellised just reedavadki,“ vangutab ta pead. „Venelastelt abi palumine.. ähh, Nasserile ei lõppenud see ka hästi ja Putin hoiab viimasel ajal niigi eemale… Või siis kutsuks opositsiooni lepituspeole ning saadaks kõik El Baradeiga eesotsas Allahi aeda… hmm. Ajaa, Mohamed Ali l läks mamelukkide hukkamine kunagi läbi, aga siis polnud sotsiaalvõrgustikke… „

Hosni jätkab paberite lappamist. Omar Suleiman tuleb käruga ja kallutab maha hunniku savitahvleid. Mubarak pühib mõnelt tolmu, kuid pettunud ilmsega lendavad kõrvale nii Tutahnamoni usurestauratsiooni deklaratsioon kui Ramses II Kadeshi rahuleping. Lisaks tuleb meelde nagu painav unenägu CIA agendi eilne külaskäik. Süda tõuseb kurku ning hoolikalt pingutatud murevaod otsmikul langevad jälle tasaste plõksatustega oma kohale. „Ma veel raputan neile iluarstidele saba peale soola,“ mõtleb Mubarak ning samal hetkel leiab ümbriku, millega talle meenub 1992. aasta suvi, kui ta ümbriku Sharm el Sheikhis puhkusel oleva Jeltsini taskust pihta pani. Olid ajad! Muigega meenutab Mubarak, kui kerge see oli, sest Jeltsin oli lakkunud seni, kuni hakkas röhitsema. Üle Mubaraki näo venib salakaval muie.

„Mis meil uudist on Mileedi?“ küsib Obama ovaalkabinetis võluvalt sekretärilt. „Kohtumine leidis aset,“ nurrub see, kuid muutub samas tõsiseks.“ Kuid…“
„Missss!“ sisiseb Obama ja kõrvad tõmbuvad peast veelgi eemale. „Seda ei tohi lubada! Või ma pole maailma lemmikliider!“
„No see, et vastu punnib, on ainult pool häda,“ lausub sekretär ning süütab sigareti. „Hoopis hullem lugu on meie agendiga, kelle Mubaraki juurde saatsime.
„No mis jälle!“ ägestub Obama. „Kus on teie luuresatelliidid, alatud võtted, pealekaebajad ja salakuulajad! Mida see känd endast õige mõtleb!“
„Lubage alandlikult seletada, et meie agent on haiglas,“ lausub Mileedi pilku tõstmata. „Ta üritas terve öö Mubaraki seina külge kinni rääkida, et olgu inimene ja ärgu rämpselgu. Mubarak aga tõmbas Ipodi klapid pähe ja ei teinud nägemagi. Ja kui meie agent üritas teda koos tugitooliga paleest välja saada, ajas too jalad uksepiitadele harki ning agent sai songa. Lõpuks ajas mingi loll ilukirurg mehed segamini ja tegi botoxi süsti hoopis meie agendile. Vaeseke sai ägeda ajukoore põletiku. Liiatigi unustasite talle reisikindlustuse vormistamata ja meil tuleb maksta haigemajale.“
„Kalliks läheb meile see Mubarak,“ lausub Obama ja sülitab südametäiega. „Sulata Kissinger üles ja helista, kuhu vaja, et naftahinda kruvitaks.
Rahuloleva pilguga lülitab ta sisse salakanali ning näeb, kuidas sheigid seekord ise mutrivõtmed haaravad ja kraanide kallale sööstavad. Eesruumis lülitab Mileedi külmiku välja ning kergelt aurates hakkab Kissinger üles sulama.

„1991 ja Baltikum“. Tint kolletunud ümbrikul on hakanud kahvatuma. Mubarak võtab hardalt Jeltsinilt pihta pandud dokumendid, mida too alati endaga kaasas kandis. „Kurat teab, kelle tagant ta ise need pihta pani,“ Mõtleb Mubarak ja loeb. „Moodustada internatsionaalseid rindeid. Mobiliseerida lubadustega lojaalsed. Tugineda komiteedele, luua kõikjal komiteesid,“ seisab dokumendil. „See juba sobib,“ muigab Mubarak ja saadab poisi tee järele. „Ah jaa, ja helista poistele, et need meie perekonna rahad naiste arvele laseks kanda,“ hüüab ta Omarile järele. „Tai Taksin Sinavatra nii tegi, pööras pärast Telecomi erastamist taskud pahempidi, et iva ega marja pole hamba alla panna, ja jäeti rahule.“

„Kaamel arvas heaks ära kärvata. Kust mina teile need kaamelid võtan, kõrilõikajad,“ sülitab Kaameliajaja südametäiega sõnumitooja poole. Ma tean küll, mis tal mõttes on. Kaameli seljast hea rahvast malgutada. Häbi peaks olema, ise veel turismiminister! Sõitku Siinaile kogu oma täiega! Võib-olla seal mingi pooleaeruline beduiin laenab. Hassan, too teed!“ Vana kaameliajaja lausa vahutab vihast ja üritab vana voucheripatakaga lõkkele tuld üles saada. „Enne panime kümnenaelastega suitsule tuld, nüüd ei saa neetud vanapaberigagi tuld üles,“ vannub vanamees. Voucheritel ilutseb veel Millenium Traveli logo.
„Teatan alandlikult, koptid on ikka Aleksandrias ja kohvikud on kinni,“ julgeb Varrukasttõmbaja poiss Hassan jutu vahele pista. „Aga siin on üks fotokaamera, mida saaks äkki maha müüa, kuni teenistust tuleb. Tõmbasin selle ühe ajakirjaniku kaelast, kui Giza rahvas teist siinsamas kõrvaltänaval taga ajas.“
„Oh ajad, oh kombed,“ ohkab vana kaameliajaja ning pisaratest läikiv murdunud pilk langeb taas raudväravate tagant paistvale sfinksi näole, kelle silmad oleks kuuvalguses ka nagu kurvemaks muutunud.
Minister on kõrvaltänaval rekvireerinud seaduse nimel kolm kaamelit ja ratsutab Tahiri väljaku poole.

Ovaalkabineti hämaruses helendab ainult üks ekraan. Barak Obama on süvenenud Kissingeri soovitatud toimikute nimekirja, mille kohal vilgub kiri: eriti salajane. „Kas asun teele?“ küsib Mileedi. „Jah, sa lendad täna õhtul. Teeskle välisajakirjanikku ja palu varjupaika Moosese mäe kloostris. Sideks kasutame ainult Google-Secret`it, et, neetud Wikileaks haisu ninna ei saaks. Q käest saad kõik vajamineva. Õnn kaasa!“
Obama süveneb uuesti dokumenti, mis kannab pealkirja: CIA – Kreeka sõjaväeline riigipööre 1974-1978.

„Palju me omasid kokku saaksime?“ küsib Mubarak nuhk Abdullahilt.
„Oma paarsada tuleb ära. Lojaalsed ministrid natsionaliseerivad juba kaameleid ja hobuseid.“ Lausub too.
„Väga hea, võtke parimad parimaist“
„Parimad parimaist lakuvad haavu.“
„Võtke parimad halvemaist!“ käratab Mubarak. „Ja kui siit kokku ei saa, moodusta Deltas komitee. Need on seal kõige mõjutavamad. Kulutustest ära hooli, missioon isamaa eest saab hästi tasutud.“
Nuhk Abdullah taganeb selg ees kabinetist välja ja eesruumis kostub kõva kolinat nagu kukuks luukere vastu plekkkatust.
„Noh pimeloom! Käia ei oska või!“ heidab Mubarak üle õla. „Ei kedagi, ainult SKP kukkus,“ hüüab Abdullah ja kaob öhe.
Üle presidendipalee vilguvad taevas navigatsioonituled. Järgmine lennuk lahkub Sharm el Sheikhist.

Tudeng istub Tahiri väljaku lähedal internetikohvikus ja mõmiseb mõnust. Viimased päevad ilma Facebookita on olnud tõeliselt painavad. „Kuule, kas sa õhtul lähed tagasi? Räägitakse, et Mubarakil olevat jälle midagi öelda.“ Küsib Tudengi Sõber kõrvalarvuti tagant. „Vist küll,“ vastab Tudeng. El Baradei ultimaatum hakkab ümber saama. Aga kuule, mis me tühja lobiseme, ma saadan sulle parem sõnumi!“
Sõbrad haaravad mobiiltelefonid ja hakkavad üksteisele klõbinal sõnumeid saatma.

„Ah et ämbrid on ära varastatud! Ja sina molkus julged sellest veel hingata!“ Käratab mulla Umar mosheepoisile. „Ma tõesti ei tea, aednikku pole kolm päeva näha olnud,“ nuutsub poiss lohutamatult. „Andke andeks, ma tõesti ei tea. Tahtsin täna hommikul põrandat kasida, aga mida pole, seda pole.“
„Selge selge, ära selle pärast nüüd ulu,“ lohutab Umar. Tee mulle parem teed. „Armas õpetaja, katelok on ka kaotsis!“ ütleb poiss ja hakkab veel kõvemini nutma. „Mine siis naabermosheesse ja laena nendelt. Ja küsi, kas nad pole midagi kuulnud, kuidas Vendade ja oponentide kõnelused lähevad.“
Poiss kuivatab pisarad, tõmbab nurga taga enda tarbeks kõrvale pandud kateloki pähe ja kaob öhe.

Tahiri väljakul otsib Tudeng asjatult silmadega El Baradeid, kui keegi ei tea temast midagi. Ka saadetud sõnumid jäävad kangekaelselt vastuseta. Nii üksi ja hüljatult pole Tudeng ennast ammu tundnud. Lootusetuse valus äng pitsitab kurku ning hoolimata tuhandetest inimestest poeb külm igalt poolt ligi. Hambad hakkavad vastikult plagisema. Korraga näeb ta valget kaamelit, kellega ta lapsepõlves mängis, kui too veel varss oli. „Shumahher!“ kilkab Tudeng poisilikult ja jookseb kaameli poole. Järsku polegi enam nii külm, kuigi ainus tuttav nägu siin massis on vaid kaamel. „Hassan!“ hüüab Tugeng õnnelikult, kuid tardub samas paigale. Kaameli seljas istub hoopis keegi võõras. Tudeng võtab taskust igaks juhuks kaasa võetud leivatüki hing sirutab käe leivaga valge kaameli poole, kuid Shumahher ei näi poissi äragi tundvat. Tigeda mörinaga püüab ta leiba hoidvat kätt hammustada. „Shumahher, Shumahher! See olen ju mina!“ hüüab tudeng. „Kas sa mind siis…“ Pudeliklirin summutab hoobi.
Äkki muutub silme ees kõik kirjuks. Kõrvus hakkab kohisema ja taevatähed koonduvad korrapärasesse ringi. „Miks! Miks! Miks! Ei, see ei ole mina, see ei toimu minuga, ei ei ei!“ kumiseb kõrvus.
Lapsepõlv, nad seisavad sõbraga kose all ja jahe vesi teeb pea mõnusalt selgeks juuksed on märjad…“Vesi, vesi,“ sosistab Tudeng ja kukub. Tahiri väljakul voolab veri.

(Mõttes teiega, mu Egiptuse sõbrad)

Pildikesi Egiptusest

2011-02-02T03:19:00.000-08:00

„Oo Jiblis JIblis, paha vaim,“ ägab Hosni Mubarak ja räntsatab veelkord istuli kohvri kaanele, mis keeldub endiselt kinni minemast nagu meeleavaldajad Tahiri väljakul. Vesiir Omar topib abivalmilt Tutanhamoni maski kobrapead jonnakate kohvrilukkude vahele ning kärinaga venib kohvrilukk lõpuks kinni.

„Tõsta sahvrisse!“ käseb Mubarak. „Või veel parem – vii alla garaazhi, siis on kohe käepärast kui minekuks läheb. Vaevatud ilmega langeb ta nahksohvale ja tühjendab ühe sõõmuga karkatee klaasi. „Mis ma neile küll teinud olen, et nad mind enam ei armasta! Ma olen andnud 30 parimat aastat oma elust, et meestel see jube kitlikandmise mood ära kaoks ja see on nüüd siis tasu. See kõik on selle neetud Ben Ali süü: mis temal viga! Saatis oma muti tubli eeslikooma kullaga Dubaisse ja ei vaevunud isegi head aega jätma. Minu moor ei jõudnud Londonisse hambaharjagi kaasa võtta. El Baradei sabarakud tuulasid teisel seelikuvoldidki läbi. Ma olen alati öelnud, et esimesed riisuvad koore. Nüüd vaeva siin pead, kas Obama on nõus mulle paar miljardit humanitaarabi eraldama või mitte.“

„Ei ta eralda,“ ohkab vesiir Omar. „Vaata teda!“ talle meeldivad hoopis nooremad tüübid. Tead, need maailmaorganisatsioonid on nagu ööklubid. Niipea kui raha otsas ja aastad kukkunud, kisuvad sul punase vaiba käigu pealt alt ära. Ega Netanyahu pole helistanud? Ostab ta su Sharm el Sheiki residentsi ära või ei?“

„See on veel kõige suurem jama,“ ohkab Mubarak ning põrnitseb üksisilmi tänavale, kus kaks vanglahalattides selli Dzhoseri skulptuuri tassivad. „Eks see ole juba Israeliski teada, et kui sul kõige kiirem on, siis Sharmis sa elus koju ei pääse. Mingi Estoneesia reisiesindajad töllerdavad oma gruppidega alati korteezhi ees. Ja Netanyahu kauples hinna nii madalaks, et parem on sinnapaika jätta.
Miks ma kunagi Atatürki ei kuulanud! Esimese ilmasõja alal juba õpetas mulle, et ehita oma loss kõrbe, mitte randa. Tark mees oli. Keelas haaremid ära ja lasi imaamid riigipalgalt lahti. Sõjavägi oli ka raudse käpa all. Nüüd on näha, mis tähendas Hillaryt kuulata. Kõrgemad ohvitseridki sõidavad tankiga pärjad peas nagu läheks grüünesse jooma! Aga katsu sa veel imaamidele midagi öelda! Kargavad jalalt jalale ja karjuvad Hosni tegi Hosni tegi… ah, jäta, Omar, ei oleks see haridusreform ka midagi aidanud. Muide, kas sa Vennaskonna Twitterikontod lasid kinni keerata?“
Omar haarab kahe käega peast ja jookseb välja. Eesruumis kerib BBC Newsi võttegrupp kokku viimaseid juhtmeid.

„Noh?“ küsib El Baradei Tahiri väljakule jõudnud higise ja lõõtsutava Tudengi käest. „Ei kedagi, ei ole nõus! Andke mulle lonks vett!“ hingeldab Tudeng ja heidab El Baradeile harda pilgu. „Seda ma arvasin,“ pomiseb Mohamed El Baradei. „Ei see nii lihtsalt lähe. Ma nägin seda juba Saddami ajal Iraagis tuumaseadmete jälgi ajades. Löö lokku, et keegi jumala eest koju ei läheks. Näed ju, et mul on väljuvad kõned piiratud. Ja lase Luxorist 50 noort Anubist tuua. Las lõrisevad muuseumi ees. Bagdadis alles tassiti muuseum laiali. Kui siin sama juhtub, jääme viimastest intelligentsetest turistidest ilma, kes supelsakste vahele veel jäänud on. Tead ju, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Kunagi olevat Eesti pronksiöö ajal koerad kuuti jäetud ja kõik peksti puruks. Kuigi ega mina ka täpselt ei tea. Oleks mõni Eesti ajakirjanik, täpsustaks, aga pole ju. Headel aegadel, kui neile kõik välja tehti, siis sumises teisi siin nagu kärbseid sõnnikuhunnikul.“

„See on tõsi,“ ohkab Tudeng. Ma olen alati teie tarkust imetlenud. Meie tee on tõepoolest läbi oma impressiivse mineviku vaadata globaalsesse tulevikku ning omandada oikumeenilisi teadmisi läbi akadeemilise hariduse ja illuminatiivsete analüüside. Oodake palun üks hetk, ma tõmban korra hinge!“
Minaretist kõlab kutse palvele ja Tudeng rullib lahti kilimi, vaatab otsivalt ringi ning asub usinalt laupa vastu maad taguma. Vahepeal hajunud sinine plekk otsaees omandab jälle konkreetsed piirjooned.

„Teatan alandlikult, te olete kaamelist ilma,“ lausub Varrukastrebijapoiss kaameliajaja Hassanile. „Ta sõi saapaviksi ja arvas heaks ära kärvata. Mida käsite raipega teha? Jätan vedelema või lasen parfüümipoe Mustafal seebiks keeta? Mine tea, kas tulevadki tagasi ja kas teenistust hakkab olema. Siis hea võtta.“
„Jäta vedelema, lausub kaameliajaja stoilise rahuga. „Ja too mulle veel üks klaas teed! Kuuled! Aga ära muretse, küll nad tulevad, kus nad pääsevad. Allah on ise meid püramiididega õnnistanud ja varsti on nad siin suu ammuli tagasi. Kui ei teised, siis vähemalt venelased. Need tulevad ka Allahi viimsepäeva lauba ajal.“
Kaameliajaja kougib prügikastist välja mapi, millel ilutseb veel Finnmatkade logo ja hakkab sellega hoogsalt vesipiibu sütt õhutama. Jah. Ööd on siin mustad.

Üle hoolikalt suletud raudväravate helgib täiskuus sfinksi üleolev pilk, kelle näos kumaks nagu mingi etteheide.
„Hea küll, hea küll,“ mõmiseb kaameliajaja sfinksile. Ma tean, mida sa tahad öelda. Suur on Allahi õiglus, kes kutsub nii põrmu-ussikest kui kuningat olema alandlik ja taktiline. Ei jää tulemata ainujumala karistus, ei jää. Kas ma vähe olen kõigile rääkinud, et 50 naela kaameli selga ronimise eest ja 100 naela maha saamise eest on liig. Ei uskunud mind kallid kaimud, ei uskunud. Nüüd ulu nagu shaakal kõrbes.“
„Teed ei ole,“ ütleb tagasijõudnud Hassan kurvalt. „Koptid on kõik Aleksandrias miitingul ära ja kohvikud on kinni.“
„Jah, jajah,“ lausub vana kaameliajaja hajameelselt ning silitab suitsu mähkuvat habet.

„Ärge kartke, vennad,“ kõmistab mulla Umar viimast korda ning ronib ähkides minbarilt alla. Harjunud käeviipega saadab ta poisi teed tooma. Vennaskonna tuumik võtab vaibal istet ning hakkab omavahel elavalt vaidlema.
„Ma ju ütlesin, et karta pole midagi,“ rõhutab Umar läbitungival pilgul ning asetab Raamatu aupaklikult riiulile. „Võta näiteks kasvõi Türgi vennad, kes parlamendis enamuse said. Nad austavad Käske, kuid samas käsutavad ka Brüsseli uskmatuid koeri. Nii tuleb asja ajada! Mustvalge trendiga tänapäeva maailmas enam läbi ei löö. Praegu on moes salapärast hallid toonid!“
Kaks Venda vaatavad üksteisele üllatunult otsa.
„Ja jaa,“ rõhutab Umar. „Ka rahvale meeldivad hallid toonid. „Kui su vastane pöörab paremale, siis kiika vargsi vasakule ja vastupidi. Just eile kuulsin ühe kusagilt Eestist pärit turisti käest, et nende vabade valimiste kampaania pidavat sama moodi käima. Miks siis meie ei või.“
„Aga õpetaja,“ lausub kohkunult habetunud noormees, mu vend, kes töötab Hurghadas, rääkis jäledustest, mis seal tänaval näha on ja mis roppus ja kombelõtvus seal õitseb. Eriti pärast seda, kui meie Punase mere pühad kaldad Ida-Euroopa säästumarketiks muudeti. Kas me peame seda sallima?“
„Mu poeg, sa pead tundma Jumala loomaaeda, et tõehetkel teha vahet heal ja kurjal,“ seletab mulla heatahtlikult. Kui see on jumala tahtmine, siis allu sellele, aga ära unusta meie Tõde! Oh seda noorust küll!“
„See on alati nii olnud, ühed tulevad, teised lähevad, kolmandad lõikavad kasu. Las nad tulevad, las tulevad… tulevad… tulevad…“
Umari nägu tõsineb järsult ja ta jääb üksisilmi enda ette vahtima.

Üle terve Kairo presidendipalee kaigub mobiilihelin. Mubarak haarab telefoni, mille displeil välgub Suurbritannia lipp. „Kuulen sind kallis!“
„Hosni, kas see on lõpp?“ kõlab närviline naisehääl.
„Ei see ei ole lõpp. Minu püha üritus kestab edasi,“ lausub Mubarak, lükkab raamatukapi eemale ja kangutab võika kriginaga lahti salaukse…

Eesti reisibüroos heliseb telefon: „Aga seal on ju ohtlik!“ kõlab närviline naisehääl. „Aga kui ma saaks sama raha eest oma sõbrad ja tuttavad kaasa võtta, siis ma veel mõtleks.“

Ka meie püha üritus kestab ilmselt varsti edasi.

6. B Eesti turisminduses

2010-03-01T13:06:00.000-08:00

Mis teha. Riik on noor, reisimisharjumus on noor ning ka suhtlemine ja suhtumine meenutab kliendi kui kunde seisukohalt pahatihti kiusliku õpilase ja kompleksides õpetaja omavahelist kanakitkumist. Mõlemad tunnevad, et neile tehakse liiga. Vahel lausa massimeedia tasandil.

Ma pole ilmselt ainuke, kes mäletab koolipõlvest seda, et ükskõik mis koolimajas juhtus, peeti alati automaatselt süüdalaseks kindlat klassi. Isegi mitte persoone, vaid klassi. Kes tegi-nagunii 6 B. Põhjus oli paaris kaagis, kes tõesti alatihti sigadustega hakkama said, kuid tempel oli otsa ees tervel klassil. Klassil omakorda tekkis trots õpetajate vastu, kuna paljud said intuitiivselt aru, et õpetajad kipuvad karistama kollektiivi, mitte indiviidi. Jah, nõukogude ajal oli kollektiivne vastutus moes. Praegu aga peaks igaüks ise oma sigaduste eest vastutama. Aga ei ole me veel nii kaugel.

Reisima.net`i avalikkuse ette jõudnud skandaal on see, mis iseloomustab eelnevat juttu kõige paremini. Kahjuks on kurbi näiteid olnud ka enne, et ilmselt pole Võsareporter õppealajuhataja kohustes olnud siis nii kiire. Tänu seekord avalikkuse ees kõlanud küündimatutele põhjendustele ja katteta lubadustele „õpetajale“ on jälle märk otsa ees kõigil. 6 B on jälle ühte patta pandud ning „õpetaja“ seisuses klient vaatab jälle tervet klassi pilguga: „Ok, täna vastasite hästi ja oled aastaid kiituskirjaga lõpetanud, aga sisimas olete samasugused koerad nagu te pätist klassivendki.“ Ja nüüd tuletage meelde oma kooliaega – selliseid situatsioone ja sellega seotud ebaõiglustunnet on ilmselt enamusel ette tulnud.

Viimased nädalad on toonud kaks head näitlikku õppetundi. 146 röökiva inimese juuresolekul suutis Travel In`i esindaja ka telekaamerate ees jääda viisakaks ja konstruktiivseks ning tema esinemine mõjus usutavalt. Ehk siis, et me tõesti enam nii ei tee, hoolimata sellest praegu nii juhtus. Teiselt poolt on vastu panna reisima.net`i teolt tabatud koolipoisilikud vabandused a`la „Ok. Kui teinekord veel tunni ajal suitsukoni klassi prügikasti viskan, siis kustutan enne ära.“ Aga kui mõlemad pahandused on juhtunud pea samal päeval, ja õpetajal on paha tuju, siis võetakse mõlemaid sama malliga. Ja lisaks kannatab terve klass.

Ehk siis püüa, mis sa püüad, ikka vaadatakse kahtlustavalt ning see, et sa oled viitele õppinud ja eeskujulikult käitunud, ei loe paha päeva taustal see enam midagi.

Seega, lugupeetud „õpilased“ – kolleegid reisindusest. Rohkem vastutustunnet. Teisalt, lugupeetud „õpetajad“ reisijad – rohkem individuaalset lähenemist. Raske, aga ehk mõistame teineteist.

Kust selline võrdlusmoment tuli? Pakkusin välja eksklusiivse Kariibi piirkonna reisi, mis teatavasti pole kõige odavam. Vastuseks tuli: „kandke te mulle kinnituseks sellest summast pool siis on asi natuke usutavam :)))“. Ehk siis kui sa septembris vastad terve aasta materjali ära, siis oled prii. Ok. Võib-olla pole just parim paralleel. Parem oleks võib-olla see, kui prestiižika erakooli lapsevanem saadab direktorile kirja, et kõigepealt peab kool tema lapse õppeaasta maksumuse TEMA kontole kandma. Jabur ja pretsedenditu, eks ole.

Kõikide ulakuste taustal reisimaalima „klassides“ tahaks käe püsti tõsta ja öelda, et meil on vastutustunne, meie nii ei tee!“ Aga siis peetakse ju pugejaks. Eksju.

Vastastikkune krediidilimiit on kokku sulanud igal pool. Hoiame siis sedagi, mis veel alles on. Seda vastastikku, kallid „õpilased“ ja „õpetajad“.

Mis sul viga on? ..kulla jõmmreisija

2010-01-20T04:16:00.000-08:00

Sellel nädalal plahvatas järgmine uudispomm sellest, kuidas Eesti kodanikust reisija laamendamise pärast Singapore Airlines`i pardalt maha tõsteti. Pole elus esimene ega viimane kord, kuid kommentaariumites kisatakse jälle, et nimi oli tal ju vene oma! Järelikult tibla. Aga kõige suuremad kisajad võiks vahel ka endale ja rahvuskaaslastele teadlikumalt näkku vaadata.
Niisiis, Eesti kodanikust reisija lasi Frankfurt-Singapuri liinil rusikad käiku, üritas kõrvalistujat suudelda, tagus seljatugesid, peksis puruks LCD ekraani ja andis stjuuardile tohlaka. Lennuk tegi hädamaandumise Dubais, kus kodanik pokri pisteti, sest tal polnud maksta.

Eestlased on nüüd kurguauguni solvunud, sest sellil oli vene nimi. Aga vabandust, pass oli Eesti kodakondsusega. Eesti mainele see loomulikult hästi ei mõju, selge see, sest sellistest intsidentidest raporteerivad lennufirmad üksteisele üle maailma. Kommentaariumites süüdistatakse nüüd aga seda kodanikku ainuisikuliselt Eesti maine õõnestamises rahvusvahelisel areenil.

Palju reisinud inimesena võin aga hulgaliselt näiteid tuua, et antud kodanik on vaid piisk meres selle kõrval, mida arvukad harituse poolt rikkumata jõmm-rahvuskaaslased reisidel teinud on. Ja kahjuks pole nii mõneski kohas eestlaste maine kõige parem. Siinkohal eesti jõmluse klassikalised näited elust enesest.

Lennuk.

Eesistuja seljatugede tagumine või põlvedega peksmine on jõmmi rahvussport. Jõmm on tavaliselt ka suurt kasvu ja istmevahed on tõesti kitsad. Laiemate vahedega paremusklassi peale aga jõmm raha põhimõtteliselt ei kuluta. Nagunii ju igal sammul petetakse ja röövitakse. Selle pideva petmismaania käes kannatav indiviid elab oma frustratsiooni välja eesistuja peal , sest ta saab rahulduse sellest, kui teisel ka sant olla on. Muide, seda spordiala harrastavad ka vabakasvatusega lapsed.

Järgmine sport jõmmi jaoks on kosside riputamine eesistuja seljatoe peale, sest tema tahab tunda end mugavalt ja ta on ju MAKSNUD. Mis sest, et viimase hetke pakkumisega või hullu sooduskampaaniaga. Arvestades sõitu lennujaama, tundidepikkust ringitammumist ja seda, et õhutransport poore veel laiemaks venitab, võib jõmmi kossihaisu järgi kindlaks määrata isegi ta eelmise päeva menüü. Kui haisulabor oma seljatoelt otsustavalt alla lükata, saab jõmm tavaliselt õite pahaseks.

Jõmmil on kindel arvamus, et kõik stjuardessid on litsid ja stjuuardid on peded. Oma üleoleva nõudlikkusega demonstreerib ta oma arvamust nagu edev ahv rändtsirkuses. Kõige suuremat lõbu pakub talle pardapersonali jooksutamine ning proovilepanek, millal personali närvid üles ütlevad. Näiteks ajanud jõmm oma joogi istmele. Tuli stjuuard, monteeris lahti istme ja vahetas katte. Teine kord teinud jõmm seda juma tahtlikult, et näha, mis imeviguriga see iste lahti käib. Kui kolmandal korral sama sündinud, ähvardanud personal teda politseiga kui pull ei lõpe. Jõmm oli aga istmenõksu kätte saanud ning viskas stjuuardit istmepõhjaga. Ta ei pidanud pettuma. Lennujaamas oli politsei vastas. Personal on vastavat koolitust saanud ning viisakaks ja rahulikuks jäämine viib jõmmi mõneks ajaks masendusse.

Tüüpilisel jõmmil on põie asemel viitsütikuga pomm, mis ähvardab plahvatada just siis, kui peatusvõimalust ei ole (maal) või kui kapten on süüdanud „kinnitage rihmad“ tule. Siis muutub jõmm jonnivaks lapseks, kes peab kohe kohe pissile saama, sest muidu võib õnnetus juhtuda. Maapealne näide on pärit Kreetalt, kus jõmm lapsena solvus, kui kiireteel lähima kümne minuti jooksul peatust teha ei saanud, ning kusi bussi keskmise ukse lävele. See oli ka ta elu kalleim tasuline tualett, sest tekstiilide keemiline pesu pole just odav.

Teisalt on jõmm suhteliselt alluv tüüp, kui temaga on kaasas olema mõni mõistuspärane autoriteet, keda ta kuulab. Kui kodunt pääsemise eufooria koos mõningase alkoholiga teistele reisijatele väljakannatamatuks muutub, siis on selline autoriteet kulla hinnas.
Jõmmil on tavaliselt emeriitprofessori kraad lennunduses ja reisikorralduses, sest ta teab täpselt, palju miski maksab, palju (ja kui ebaõiglaselt palju) keegi palka saab, mis on lennukikütuse omahind, kuidas tuleks „õieti“ asju teha, palju teenindajad vahelt võtavad ja palju pardalt koju „tööd kaasa“ viivad jne. Põhjus on ilmselt selles, et oma raha teenib jõmm kahtlaselt manipuleerides, kuid ennast nimetab ta „ärimeheks“.

Jõmmil on tavaliselt väga palju „kõrgeid tutvusi“, kellega ähvardavalt uhkeldada. Ilmelt elab selline tüpaazh ise pideva hirmu all ning teiste hirmutamisest stiilis „ma kaeban su juhtkonnale ja kui tahan, teen sind iga kell kohalt lahti“, saab jõmm enesekindlust, millest tal seesmiselt pidev puudus on.

Omaette ooper on lennureis, mis toob hulgaliselt koju kas meremehi, kalkunikitkujaid jne. Siis võetakse rihm täiega maha. On olnud juhuseid, kus lennukis käis täie hooga kaklus ka veel siis, kui rattad maad puudutasid. Taliselt varustab lennufirma sellised reisid staazhika pardapersonaliga, kes on võimelised unustama hetkeks ka viisakuse ja käratama jõmmile täpselt selles keeles, mida ta mõistab.

Jõmm ei anna kunagi jootraha, sest „nad saavad ju palka“ ja „tshurkad“ on ju loodud teenimise jaoks. Kui vaadata kommentaare, mis puudutavad Egiptuse tormi või Haiti maavärinaohvrite abistamist, siis tekib lausa õõvastus, kui palju selliseid tegelikult on. A`l mida neile tshurkadele ikka vaja on.

Tshurka on muide venekeelne laen, mida tarvitab sama kontingent, kes Singapor Airlines`il märatsenud vene nimega kodanikku eesti maine teotajaks sõimab.

Millisel reisil võib neid kõige rohkem kohata? Eks ikka sellisel, mida müüakse kaks korda omahinnast madalamalt, sest nagu öeldud, jõmm ostab endale 1,5 miljonilise auto, aga üle 3000 krooni maksev reis käib üle jõu. Meenub ühe kolleegi SMS: lennuk maandunud. Lillesi shortse ja halle sokke sandaalide vahel kõik kohad täis. Osadel veel saba püsisäärest tolkneb. Osad pole veel rääkima õppinud. Voucherile DUMP on kirjutet.

Ka vahetevaheliste vahede vahel on vahetevahel vahed

2009-12-14T03:38:00.000-08:00

… ehk siis viimaste reisiuudiste taustal tuleb jälle tõdeda, et kõik pole nii mustvalge kui pressist paistab vaid reisifirma ja kliendi suhetes on ka pooltoone.

Reisimaailmas on juba muutunud käibefraasiks tõdemus, et kui rahvusvaheline terrorism ja gripikampaaniad turismifirmade usaldusväärsust ei suuda lammutada, siis teeb press oma müüvate skandaalide otsingutes seda edukamalt.

Milles siis seisnevad need pooltoonid, millest seekord rääkima peab. Aluseks on kaks järjest ilmunud lugu. Üks Postimehes, kus peksupoisiks on Toptours ja teine Õhtulehes, kus nahutada saab Panda Travel. Eks ka selles vallas on juba toimetajatel teada, et loo kaldu hoidmine kliendi poolele kogub rohkem sõimavaid kommentaare, mille põhjal jälle oma reklaamireitingut kõrgel hoida.

Need kaks lugu on samuti kaldu, mida tahakski nüüd sirgeks lükata. Olen kaugel sellest, et Toptoursi õigustada. Reisikorraldaja leidis, et kokkuhoiu mõttes on tagasitulekul lükata lend „kolmnurka“ ning Sharmist Hurghadasse lennates võtta ka sealt rahvas peale ajades sellega tagasilennuks arvestatud kohad balansist välja. Reisikorraldaja süüks võib panna seda, et tõepoolest, inimestel on tihti puhkused ja vabad päevad ilma varuajata ning viivitus võib tänapäeval kaasa tuua suuri ebameeldivusi tööandjaga. Eriti kui lennuplaani muudetakse üleöö. Seda on varemgi juhtunud ja olen ise selle pärast kaks klienti kaotanud, kuna Topp on kuulutanud välja ja siis jälle maha võtnud puhkuselennud ahvikiirusel. Või siis on ühte sihtkohta lennanud puhkajad vastanud end hoopis teises kohas, sest jälle on üleöö midagi muutunud. Saan aru reisikorraldajast, kes püüab maksku mis maksab oma mahte säilitada, kuid kas sel on mõtet kui klient ei või kunagi kindel olla kustkaudu ja kas üldse ta sihtkohta või sealt tagasi jõuab.

Samas on aga välja lugeda, et reisikorraldaja pakkus alternatiivseid tagasilennuaegu vastavalt klientide soovidele. Kel kõige kiirem, said tagasi 9 tunni pärast, teised said lausa päevake puhkust juurde, kes nii kiire ei olnud ning selle eest ei küsitud raha juurde. Kõlama jäi lause, et kliendid pidid endale ise lisatoitlustamise muretsema. Esitaks pole Egiptuses söömine kallis, teiseks müüvad Egiptuse hotellid end valdavalt vähemalt hommiku- ja õhtusöögiga ning kui tuba reisikorraldaja kulul on pikendatud, siis käib sinna sisse automaatselt ka söök. Seega tundub jutt lisatoidukorra pärast „muretsemisest“ natuke imelik.

Ja lõpuks. Kes siis kõige rohkem karjub. Ikka need, kes on reisi saanud väga odavalt või lausa muidu. Omadest kogemustest on ette näidata, et kõige rohkem on vingunud kõikvõimalikud reisivõitajad ja auhinnasaajad, kes pole selle eest midagi maksnud. Klass järgmine on väga odavate pakkumiste jahtijad. Arvestades seda, et lennukoha omahind Egiptusesse on juba tunduvalt kallim, kui kaebajad paketi eest maksnud olid (3990.-).

Teine kunstlikult üles tõmmatud teema oli Õhtulehes. Meelis Pai on avaliku elu tegelane ning loomulikult tekitab temaga juhtunu avalikkuses huvi. Panda Travel võttis oma Tai lennud maha ning põhjendas seda partneri infarktiga, kes pidi lendude eest kõik summad ette tasuma. Sorry, aga naerma ajab. Sel juhul tekib küsimus, kes on see ainuisikuline partner, kelle rahakott lubab 2 kuulise lennutsükli kõik Tai lennud korraga ette maksta.

Pigem ikkagi on korraldaja liiga viimasel hetkel aru saanud, et Eesti masuturul on lennuki lennutamine praeguse ülepakkumise tingimustes liiga kallis hobi. Samas teise poole pealt. Rahad maksti tagasi ning soovijad said asendusreisi. Firma suhtles klientidega näost näkku ja kandis raha tagasi. Iseasi kui keegi seda mingil eesmärgil sulas saada tahtis ja firma pidi sularaha seks otstarbeks kusagilt muretsema. Loomulikult võtab aega, sest kes ikka sadu tuhandeid kassas hoiab. Ja Taisse lendamiseks on hetkel päris palju veel soodsamaid võimalusi kasvõi TezTouri kaudu. Tuleb meelde kunagine vana Elisa reklaam. Kus on point?

Argo Kasela

Giidikillud

2009-11-14T10:35:00.000-08:00

Alustame kildude kogumist, mis on aastate jooksul töö käigus tekkinud. Tekkemehhanism iseenesest on väga lihtne. Giid räägib tavaliselt peast ja palju. Samas mõtleb ta jutu käigus juba mitu sammu ette ning vahel käivad peast läbi ka tehnilise korraldusega seotud üksikasjad. Ehk millal tuleb järgmine peatus, kas jõuab teema selleks ajaks lõpetatud jne.

Mängu võib tulla ka väike väsimus ning elementaarne - informatsiooni rohkus, millel tuleb peas aru ja järge pidada. Aga nagu ütleb üks hea kolleeg – killud on ainult head, sest rahvas saab ka tõsiste teemade vahel suutäie naerda ning tõdeb, et ekskursiooni juhib elav inimene, mitte robot.

Türgi ringreis, enne ajaloolist Troojat.
„Oma 4. da ekspeditsiooni käigus leidis Shliemann (19. saj Saksa arheoloog) kurikuulsa peaehte diaara ja muud antiiknänni.“

Samalt reisilt:
„Peterburis abiellus Shliemann kaupmehetütre Diana Lõzevaga, kellega ta küll koos ei elanud, kuna Katjake oli natuke lesbi.“

Jordaania, Amman.
„ Paremale meist jääb järjekordne suur kinnisvara-arendus hiigelkaubanduskeskuse näol, kuid peamisteks kinnisvara-arendajateks on rikkurid Üraabia Ehindemiraatidest.

Maroko, Tafrout.
„Nüüd on teil võimalus piltida ja filmistada ning pärast seda tuleb meil kohe söögipauk.“

Santorini
„te näete all Fira sadamat ja see sadam on selles suhtes eriline, et siin pole sadamakaid, vaid laevad ankurdatakse mere põhja la lostitakse ja lassitakse spetsiaalsete trümmpaatidega.“

Tuneesia
„Tuneesias on peamiselt levinud koonjad ja nooljad minaretid.“

Tuneesia
„Iga saja isase datlipalmi kohta tuleb üks emane, aga kuna datlid on nii raskesti tolmnevad, siis tuleb neid lisaks veel käsitsi tolmendada.“ (tegelikult on sada emast ühe isase kohta).Selle peale klient: „No küll need peavad ikka kiimalised datlipalmid olema!“

Nii hea on, kui keegi ka teada annab, kuidas läks

2009-11-06T13:00:00.000-08:00

„Kuule, kus su „ohvrid“ siis pragu maailmas ka liikvel on?“ küsivad vahel tuttavad naljatlemisi. „On kus nad on, aga vaikus on. Järelikult on kõik korras.“ Kõlab tavaline vastus. Ja mitte et see vastus väga meeldiks, aga elu tundub olema selline. Kui on vaikus, järelikult on kõik hästi. Seda rohkem rõõmu teeb see, kui keegi võtab vaevaks pärast reisi teada andma, kuidas neil läks.

Vahet pole kas siis kiites või andes nõu, mis olid seekord kitsaskohad ja millele tuleks tulevikus rohkem tähelepanu pöörata. Iga märkus on oluline. Nii nagu kõik inimesed ootavad oma tegevuse kohta tagasisidet, ootab seda ka reisikorraldaja. Vahest võib-olla rohkemgi, sest reisikorraldaja tagada on ligimese õnnestunud puhkus ja tema toimetulemine võib-olla kümnete tuhandete kilomeetrite taga kodukohast.

Meenub üks juhus eelmisel aastal, kui valvetelefon helises teisel jõulupühal ning telefoni otsas olid kliendid, kes viibisid parasjagu Maldiividel. Võite ette kujutada ehmatust ja jahmatust. Kas on nad lennujaama maha jäetud? Kas on kookos pähe kukkunud? Ehk ei kõlba hotell kuhugi? – sada mõtet käib korraga peast läbi. Ja oh imet. Kliendid teadustasid, et kõik on korras, nad on puhkusega väga rahul ja tahtsid häid jõule soovida…

Lisan siia ühe kirja, mis on musternäide sellest, mida reisikorraldaja tagasisideks ootab:

Reis toimus septembris 2009.

Ateena lennujaamast saime kohe Pireusesse suunduva bussi peale, küll aga ei osanud me hotelli suhtes optimaalses bussipeatuses maha tulla, mistõttu seiklesime oma kohvritega tulipalavas ja ülerahvastatud Pireuses päris kõvasti. Buss oli võrdlemisi täis, esimese hooga ei märganudki, et juba sadamaala käes, nii et maha ronisime liiga hilja. Tükk aega võttis aega, et aru saada, kus me hotelli asukohakaardi suhtes asume, tänavanimedega on seal nii nagu on, kirikuid oli ka rohkem kui kaardile kantud, aga ei hullu – kohale jõudsime ja edasine Pireuses-Ateenas olemine läks tõrgeteta. Õhtu naelaks oli päikeseloojangu vaatamine Akropoliselt ja dialoog täiskuuga Hadrianuse väravate ja tuulte torni juures.

Asi kiskus tülikaks Mykonosel. Sadamas oli mustmiljon hotellipakkujat, aga ei ühtegi Avra apartementide poolt. Otsisime ja lõpuks ka lihtsalt molutasime seal jupp aega. Siis helistasime hotelli, tundus, et need polnud meie tulekust midagi kuulnud ja hakkasid asja uurima. Pärast üsna pikka vestlust lubati tagasi helistada, mida veerandtunni jooksul loomulikult ei tehtud. Siis helistasingi Tallinnasse. Hetk pärast minu Tallinnasse helistamist ronis sadamas juba mõnda aega seisnud autost välja noormees ja ütles, et tema ongi Avrast ja viis meid kohale.

Meie numbri nõudearsenali kuulus tohutu suur, viieliikmelise perekonna kolmeks supikorraks paras pott, paari teflonitriibuga pannikolakas, paar-kolm taldrikut, lootusetult puudulik söögirelvastus, kolm klaasi ja kolm tassi, neist 1 ilma kõrvata. Tundub, et hotellikompleksi hooldamine käis sellele seltskonnale üle jõu, võimalikuks põhjuseks muidugi paarikuune beebi, kes oli pererahvaga pidevalt koos retseptsioonikorrusel.

Probleemid tekkisid ka tagasisõidutransfeeriga. Hommikul teatas perenaine, et meest, kes meid kell 14.00 sadamasse viiks, ei ole kodus ja tuleb takso tellida. Seda me ka teha lasime teha. Kell kaks oli küll peremees(?) kohal, aga taksot ei tulnud. Siis peremees helistas ja ütles meile, et taksot pole. Lõpuks soostus ta meid ise sadamasse viima, aga siis selgus meie jaoks uus üllatus. Sadamaid on Mykonosel kaks – vana ja uus - ja meil polnus aimugi, kumba sadamasse. Piletite pealt ei suutnud me ka tuvastada, millisest sadamast läheb meie laev. Lõppude lõpuks otsustas ta meid siiski viia linna vanasse sadamasse, mis ka õigeks osutus.

Paraku oli ilm tormine ja laev väljus kaks tundi hiljem. Ma ei tea, kas on kuidagi võimalik laevareisijaid eelnevalt informeerida, millisest sadamast toimub ärasõit, saabusime me ju uude sadamasse. Üldiselt oli Mykonosel kena, saime tulikuuma päikest, praadimist Delose saare antiigiväljadel ja ka tõsist tormi, mis „väikese Veneetsia“ baarilauakesi uputas ja mere ääres kõndijaid veega üle kastis.

Parose saarel ei olnud mingeid tõrkeid. Hotell „Dilion“ oli kena ja kasitud, supelrannast sajakonna meetri kaugusel asuv meeldiva teenindusega perehotell. Ilm oli kehvapoolne, külm ja koduselt halli taevaga, nii et merre ei saanudki, küll aga käisime Lefkases ja Naoussas. Liinibussid sõitsid enam-vähem graafikus ja lõpuks paranes ka ilm, nii et Paroikiast jäi võlv ja helge mälestus, kus nägi pisut ka reaalset elu, mitte ainult pöörast turistide sagimist.

Santorinile jõudsime ka läbi tormise mere, aga õhtupoolikul keeras ilma soojaks ja päikseliseks. Päikeseloojangut vaatasime Firostefanis. Paar järgnevat päeva olid Santorinil mitte just kõige parema ilmaga, aga ega sellepärast midagi tegemata jäänud, muuhulgas käisime ka veinimuuseumis, mida julgen küll kõigile soovitada. Santorinil olemise naelaks oli sõit eesliga sadamast üles linna. Sai kohutavalt palju nalja. Üsna mõnus oli ka lausvihmas patseerida Oia valgel marmoril. Lähiümbruses polnud ühtegi inimest ja me olime seal nagu kaks „Vaasalinna väiketonti“, üks sinine ja teine kollane. Lõppes Oia vihmasadu üüratu vikerkaarega üle valendava linna ja mustava kaldeera. Ilmavingerpussid lõppesid Imeroviglis, mis meie sinnajõudmisel pilve sisse või uttu jäi, vihma tibutas, paks pilv oli ümber ja all mere peal paistis päike. Ainus meiega samal ajal ringi kakerdanud turist leidis, et ta on sattunud Shotimaale Loch Nessi järve äärde.

Santorini kena daaminimega Melina-hotell oli meie jaoks suurepärase koha peal, mõnus ja kodune. Tõrkeid polnud ei transfeeri ega toitlustusega. Enne ärasõitu jõudsime veel patseerida „vulcanol“ ja ujuda kollastes väävliallikates.

Iraklioni jõudsime jälle paraja hilinemisega, nii et õhtul ei jõudnud enam midagi ette võtta. Küll aga käisime pühapäeva hommikul Tituse basiilikas hommikusel jumalateenistusel ja uitasime veidi aega ka linnas.

Mulle tundub, et reisist võtsime maksimumi, saime tulipalavat Vahemere päikest ja sooja vett, vihma ja vikerkaart, udu ja korralikku tormi. Kõike, mida ajaliselt vähegi jõudsime, seda ka tegime.

Lisatud on fotopresentatsioon reisist.

Topeltkohtingud reisimaailmas

2009-10-30T07:24:00.000-07:00

Viimasel ajal on tekkinud uus trend. Broneerida endale reis mitmes kohas korraga. On arusaadav, et nagu igal pool mujalgi ärides võetakse igaks juhtumiseks mitu pakkumist. Olen isegi seda teinud. Vahe on aga selles, et kui ma midagi välja valin, teavitan teisi, et minuga on nüüd korras ja tänan osalemast. Reisinduses on see aga haruldane.

Kirjatükk pole mitte manitsemiseks, vaid selgitamiseks, mis võib juhtuda. Näiteks alles hiljaaegu saatis üks proua broneerimissoovi koos reisijate andmetega konkreetsesse hotelli konkreetsel kuupäeval. Kuna aga antud kuupäevaks olid konkreetsesse hotelli vabad kohad juba otsa lõppenud, soovitasin alternatiivset hotelli, millega klient ka nõustus. Ja nüüd, oh imede imet. Arve saabudes selgus, et klient oli teinud topeltbroneeringud mitmes büroos korraga ning arvestas sellega, kes kiiremini arve saadab. Mõlemad arved saabusid sama tööpäeva sees.

Kuna reis oli välja minemas üsna varsti, siis kehtisid ka karmimad tühistamistingimused. Reisikorraldaja aga on teinud juba omalt poolt kulutusi kliendi reisi õnnestumiseks. Nii ilmselt see teinegi. Kes aga need kulutused korvab, mille on tekitanud inimlik süüdimatus? Ka näiteks aknafirma, kui talle on öeldud „jah ma võtan“, hakkab juba raame valmis sättima. Ok, kui ma ka ei võta, siis jäävad lattu kedagi teist ootama. Reisikorraldajale aga saadab hotell tühistustrahvi, mis on kohane materiaalne kulu.

Mõlemad pooled on solvunud. Nii korraldaja kui klient, kes peab trahvi maksma.
Olukord on sarnane topeltkohtinguga. Kutsun mõlemad väljavalitud kohale, kuna ise ka ei tea, mida ja keda ma tahan. Lõpuks võib lõppeda olukord nii, et mõlemad pööravad selja ja topeltkohtingu korraldaja peab üksi koju minema…

Aga õnneks levivad kuuldused sellistest topeltkohtingu harrastajatest kiiresti…

Mida teeks press ilma rehepappideta?

2009-09-24T06:11:00.000-07:00

Vastus-mitte midagi, sest rehepapp on tänuväärne materjal. Tavakodanik hoolib uudistest, mis räägivad tavakodanikust. Ja mentaliteet on alati selline, et tavakodanikule tehakse alati liiga. Suurimad inimeste piinajad ja ahistajad on reisibürood, reisikorraldajad, lennufirmad jne, mille tööst, ostuhindadest, korraldusest jne teavad kõik alati kõike. Jutt käib perek Kiisist ja Pastikust, kelle hiigelkannatusi Postimees elavalt kirjeldab.

„Klient on kuningas“. Seda armastatakse alati rõhutada jättes mainimata pisiasja, et klient võiks sel juhul ka kuningana käituda. Kahjuks on aga meie „kuningatel“ tihti omapoolsed väärtushinnangud paigast ära. Tuleb tunnistada, et perek. Pastikute kannatuslugu Postimehes oli üle hulga aja lõbus lugemisvara ning kui uskuda suhtlusportaalide arvamusi, siis 15-minuti kuulsuse said nad küll.
Artikkel kubiseb lõbusatest vahejuhtumitest. Pere läheb 90 tuhandelist reisi ostma, tuleb välja 40 tuhandelise reisiga ja alustab ristisõda. Pered „hiilgavad“ oma suurepärast teadmistega hinnakujunduspoliitikast, teavad kõike hotellide klassifikatsioonidest ja toitlustuspoliitikast. Ja nemad pole ainsad. Paar nädalat tagasi sain üsna ebameeldiva telefonikõne kliendilt, kes oli pool õhtut veetnud korrutades, liites ja lahutades ning jagamisel selgus, et reisikorraldaja peaks nende pealt vähemalt 10000 per reisija teenima. Täpselt samasuguse arvutustööga tuli välja kirjanik Kalle Käsper paar nädalat tagasi Õhtulehes. Huvitav, kuidas on turul tekkinud selline mentaliteet, et hotellid annavad reisikorraldajale kõik toad tasuta, et ainult eestlasi majutada (oi, kindlasti maksavad reisikorraldajale veel pealegi). Kust on pärit arvamine, et lennukikütus ei maksa mitte midagi, reisikorraldaja ja pardateenindajad teevad oma tööd puhtalt missioonitundest ja kuni selleni välja, et lennuki kapten lendab sellepärast, et tal pole oma vaba ajaga midagi teha. Osalt on muidugi aimata, kust see arvamine tuleb. Kui madalal hooajal on reisikorraldajal valida, kas lennata tühja lennukiga, või saada natukeesegi jooksvate kulude katteks, siis ta valib viimase. Samuti korraldavad lennufirmad reklaami eesmärgil lennukikohtade säästulaatu. Ja nii hakataksegi arvama, et see ongi õige hind. Ei ole. Alla omahinna müügiga kas vähendatakse kahjumit, mis oleks muidu veel suurem või hullutatakse rahvast, et kaubamärk avalikkuse ees virvendaks. Kahe terega mõõk on see nii või teisiti. Tõstatad imeväiksel Eesti turul tormi veeklaasis ja saad pärast selle tormi poolt õhku keerutatud prahiga vastu pead tagasi. Nagu näitas ka Pastikute juhtum.
Artikli iga rea vahelt kumab välja Eesti tõusiku tüüpiline minakeskne ülbus. Kujutan elavalt seda skandaali ette, mis kohapeal toimus, millise intonatsiooni ja väljenditega. Oma tööaastate jooksul olen selliseid üksjagu näinud, aga oma kogemusest võin öelda, et rahulike, viisakate ja konstruktiivselt põhjendavate inimestega on probleemid alati palju kiiremini ja paremini lahendatud saanud kui ülbikutest tõusikutega. Ei taha küll kaitsta tsunftihuve, kuid Apollonia Beachi eestlasest töötaja ees võtan mütsi maha, kes skandaalitsejatele omapoolse jootraha 2 eur näol saatis ja käskis selle eest eestlastele uus maine osta.

Vale müük, pimestatud ost.

Siiski on ka midagi, mis kliendi poolt räägib. Sellest, et hotelli läheduses asub elektrijaam, võiks küll informeerida. Samuti all inclusive ehk kõik hinnas teenustest. See, mida pakutakse kõik hinnas teenuste hulgas Türgi hotellides, ei kehti Kreekas. Muide ka Türgis on kõik hinnas hotellid erinevad. 5 tärni kõik hinnas ultra on loomulikult koht, kus saab endale kõike lubada. Aga lubage, palun, selle eest tuleb ka maksta hoopis teist hinda. Meie klient vaatab aga pahatihti ainult hinda ja ei vaevugi täpsustama, mis kohapeal saab. Pea-asi, et siin oleks hind odav. Reisikonsultant on aga olukorras, kus tema tööülesanded kohustavad iga hinna eest müüma. Ja nii tekivadki käärid. Näiteks olen ise otse kliendile öelnud, et jah, hind on soodne, aga seda hotelli ma teile ei soovita, kuna on suhteliselt logu ja asub eikusagil. Jah, klient on läinud, võtnud reisi mujalt ja pärast kirunud, et oleks pidanud soovitusi kuulda võtma.

Pahatahtlikkus ja väljapressimine.

Teine tüüp kliente ongi aga sellised, kes lähevad sihilikult vigade otsimise peale. Üks selline seltskond asub Viljandis, paar tükki Tallinnas ja Pärnus. Tihedad reisijad, ja alati saadavad neid seltskondi probleemid. Olen ise näinud „reisipäevikut“, mida sellised on õles tähendanud ja kus on kellaajaliselt kirja pandud iga viimane detail, millest saaks kasvõi probleemi poja tekitada. Kuluaaridest olen kuulnud, et omavahelistes juttudes on kasutatud väljendit, et reisime julgelt-nagunii midagi leiab, mille põhjal kasvõi osa rahast tagasi saada. Nii et venelast vanasõna „siga leiab igalt poolt pori“ on täiesti põhjendatud. Õnneks on aga ka reisikorraldajatel hea nimede mälu.

Peedistatakse ikka omasid

Olgu see siis Estonian Air või kohalik reisikorraldaja. Ikka on mujal rohi rohelisem ja meri sinisem. Õhtulehes ilmunud kibestunud virila artikli autor Kalle Käsper ülistab samuti piiritaguseid reisikorraldajaid sarnaselt säästusaan Rayanairile hosiannat karjuvatele ja Estonian Airile kadu manavatele netikommentaatoritele. Tegemist on on ikkagi sajandite jooksul sisse harjunud (pekstud) mentaliteediga. Rahvuskaaslasele tuleb täiega ära panna, sest järsku läheb tal jumala eest hästi. Näiteks on esindajad sihtkohtades saanud kaebusi puhtalt selle pärast, et nad näevad liiga head välja ja näivad liiga õnnelikud. Samas hoiavad Eestist pärit reisiesindajad „kätt“ tunduvalt rohkem. Ja elu näitab, et mida rohkem poputatakse, seda suurema tõenäolsusega rahvuskaaslane sinu peale ka kaebab. Kui aga näiteks Aurinkomatkade Pirjo-Liisa karmilt otsa vaatab, ja ütleb, et sellest hetkel ei räägita või teenust pole hetkel võimalik, siis aktsepteeritakse ja kuuletutakse.

Majutus aastal 1967

2009-07-16T07:03:00.000-07:00

1969. aastal kirjutatud asi, aga tänasesse päeva ja seisu sobib imehästi. Nii palju nii palju ju sellega kogemusi!

„Võõrastemaja „Kokkuhoid“, kuhu Totu ja Soku ööbima läksid, oli kuulus oma odavate hindade poolest. Siin sai viiekümne santiku eest ööbida täiesti mugavas toas, mis oli peaaegu poole odavam kui üheski teises võõrastemajas. Sellega oli seletatav, miks võõrastemajal „Kokkuhoid“ kunagi külalistest puudu ei tulnud. Igaüks, kes luges sildilt :“Kõige odavamad numbritoad kogu maailmas,“ astus pikemalt mõtlemata uksest sisse. Totu ja Soku maksid 50 santikut, said võtme, otsisid oma numbri üles ja astusid väikesesse puhtasse tuppa. Siin oli laud, mitu tooli, riidekapp, peegliga kätepesunõu seina ääres ja televiisorgi nurgas. „Vaata,“ ütles Soku rahulolevalt. „Kus sa veel võiksid viiekümne santiku eest tuba saada, pealegi veel televiisoriga? Või uskuda, mitte kusagil. Ega võõrastemaja nimi ole asjata „Kokkuhoid“.“ Totu ja Soku avasid kapi, panid mütsid riiulile ja tahtsid puhkama heita, kuid sel hetkel helises kell ja kohal, kus harilikult elektrilüliti asub, hakkas punane silm pilkuma. Seda vaadates märkasid Totu ja Soku, kuidas seinas olevast pilust tuli välja lame metallkeeleke õnarus otsas , ja selle all lõi vilkuma kiri „Santik“. „Tont võtku!“ hüüdis Soku ja sügas pahuralt kukalt. „Ma vist tean, mis nali see on. Minu arvates oleme kukkunud võõrastemajja, kus elektri eest eritasu võetakse. Näed keelekest. Kui me sellele santikut ei pane, siis tuli kustub ja jääme pimedusse.“ Ta ei jõudnud lõpetadagi, kui laelamp kustus ja toas valitses pimedus. Soku pistis käe tasku, võttis santiku ja pani õnarusse keele otsas. Keel kadus silmapilk koos mündiga ja lamp lõi jälle valgeks. „Nüüd on kõik korras,“ ohkas Soku kergendatult. Parajasti köitis Totu tähelepanu asjaolu, et toas polnud voodeid. „Kus me siis magame?“ küsis ta hämmeldunult. „Siin on klappvoodid,“ selgitas Totu. „Odavates võõrastemajades käib see sageli nii. Päeval pole voodeid kellelegi tarvis ja nad tõstetakse vastu seina, ööseks aga lastakse jälle alla.“ Totu vaatas ringi ja nägi, et voodid olid siin ülestõstetavad nagu narid raudteevagunis. Soku astus voodi juurde ja tõmbas selle kõrval asuvat kangi. Kuid voodi ei langenud alla, selle asemel tuli seinast välja üks metallkeel ja selle all lõi vilkuma kiri „Santik“. „Kurat võtku!“ hüüdis Soku. „Tuleb välja, et siin pead voodi eest ka maksma!“ Ta pistis santiku keeleõnarusse. Voodi langes silmapilkselt alla ja samal hetkel tuli veel kolm keelekest nähtavale. Nende all pilkusid kirjad: „Lina – 1 santik“, „Tekk – kaks santikut“, „Padi – kolm santikut.“ „Ah!“ hüüdis Soku. „Nüüd ma mõistan, miks võõrastemaja nimi on „Kokkuhoid“! Sest sa võid siin pööraselt raha kokku hoida. Tahad säästa santikut, pead magama linata või tekita. Kahe santiku eest võid magada ilma padjata ja viielise eest võid põrandal magada. Puhas kasu!“ Soku võttis peotäie santikuid ja asus neid keeltele panema. Keeled kadusid üksteise järel, seintes tekkisid avad ja neist hüppasid välja korralikult kokkupandud padi, lina ja tekk. Voodi üles tehtud, läks Soku teise nari juurde ja tegi täpselt samal viisil Totu voodi üles. Kuna und veel ei olnud, otsustasid sõbrad televiisorit vaadata. Kuid televiisor sisse ei lülitunud. Selle asemel ilmus seinast kohe tuntud keeleke ja nõudis 5 santikut. „See on ju röövimine!“ pahandas Soku, kuid otsis raha välja ja pani keelekesele. Ekraan lõi helendama. Totu ja Soku hakkasid filmi vaatama keskpaigast ja ei saanud kuidagi aru, kust ja millise varanduse olid roimarid röövinud. Film läks järjest põnevamaks. Kõige huvitavamal kohal, kus jõugu juht oli sisse kukkumas, lülitus televiisor välja ning selle kohal lõi pilkuma kiri „5 santikut.“ „Säh, õgi!“ porises Soku pahuralt. Kui keeleke viiendat korda raha järele ilmus, ütles Soku: „Aitab! Ega me pole miljonärid, et raha tuulde loopida. Pealegi on aeg magada.“ Soku tahtis end pesta, kuid siingi tuli kulutada santik veele, santik seebile ja santik rätile. Kuid vaevalt sai ta näo seebiseks, kus miski plõksatas ja vesi lakkas voolamast. Totu pööras kraani ühele ja teisele poole ja jagus rusikaga-midagi ei aidanud. Soku märkas häda, jooksis kraani juurde, kuid sel hetkel tuli kustus. Ainus, mis pimeduses paistis, oli järjekindlalt vilkuv punate tuli ja metallkeeleke selle all. Valgus korda saadud, nägi Soku pesunõu juures keelekest, mis vee eest tasu nõudis. „Küll on täitmatu magu!“ kirus Soku. Santik kadus silmapilkselt ja vesi voolas taas. Soku ohkas raskelt, luges järelejäänud mündid üle ja teatas, et nad peavad ruttu magama jääma, kuid sellega kulud veel ei lõppenud. Varsti tundsid nad, kuidas tuba läheb külmaks. Viimaks kargas Soku üles ja otsustas nõuda, et neid soojemasse tuppa paigutataks. Ta jooksis ukse juurde, märkas selle kõrval rida nuppe nagu „Korrapidaja“, „Käskjalg“, „Koristaja“, „Kelner“ ja hakkas neid vajutama. Nähtavale ilmusid ainult keelekesed. „Te kõik olete arust ära!“ hüüdis Soku. „Kust ma neid santikuid võtan!“ Vahepeal märkas Totu seinal veel kaht nuppu. „Soojendus“ ja „Ventilatsioon“. Ta vajutas nupule, kuid siingi ilmus keeleke sooviga santikut saada. „See jääb viimaseks!“ porises Soku taskust münti võttes. Sõbrad tundsid, kuidas toas soojemaks läks, pugesid voodisse ja jäid mõnusalt magama. Hommikul ärkasid nad vara ja mõtlesid võimalikult ruttu öömajast jalga lasta. Kuid siingi oli pandud nende teele takistus. Kapp, kuhu nad mütsid olid pannud, seisis kõvasti kinni. Kuidas Soku ka ei sikutanud, ei saavutanud ta muud peale keelekese ilmumise, mis asjade hoiustamise eest santikut nõudis. „Võtku teid kurat!“ läks ta endast välja. „See on röövlipesa mitte öömaja. Siin ole rõõmus, kui ainult mütsi kaotad, püksid aga jalga jäävad. Varsti ei tohi rahata aevastadagi!“
…….. leides end kusagilt pärasopist küsis Totu: „Kas me ei lähegi täna kokkuhoidu?“. „Ei vennas,“ vastas Soku. „Kokkuhoid“ ei ole täna meile taskut mööda. Meil on mõlemal järgi vaid kümme santikut ja selle raha eest saab ööbida ainult hr Roiskmanni „Punkris“. See on tema võõrastemaja nimi. Sõbrad läksid Suur-Urka lõppu, käänasid Väike-Urkasse ja kui olid Esimesest, Teist ja Kolmandast Urka põigust möödas, jõudsid Prahi umbtänavasse, mille lõpus seisis suur hall maja. Välisukse kohal rippus silt: „Üldkättesaadav võõrastemaja „Umbkott“.“
(N. Nossov „Totu kuul“ A.D 1969)

Säästulendude päralt on tulevik!

2009-07-06T02:50:00.000-07:00

Kui mingi teema tundub olema nii ära leierdatud, kui üldse olla saab, siis oskab maailm ikka üllatada. Kahelt odavlennufirmalt on tulnud algatus hakata lennukisse odavaid seisukohti müüma. Üks nendest loomulikult Ryanair, kelle PR oskond ei jära kasutamata ühtegi jaburat ideed, et maksku, mis maksab, silma paista. Nüüd siis seisukohad. Võin kihla vedada, kuidas suurima Ryanairi kultusega riigis Eestis nüüd kommentaarides kired lõkkele löövad. Vahepõikena niipalju, et olen Ryanairi puudutavaid kommentaariume pidevalt jälginud ning kohati on tunne, et nende PR on Eestisse spetsiaalse osakonna palganud neid kirjutama. Kui oma Estonian Air saab pidevalt vastu päid ja jalgu, siis Ryanairi ees lömitatakse maani ning kirutakse Eesti riiki, kes inimkonna kõige altruistlikumale lennufirmale erisoodustusi ei luba teha. Kui näiteks Õllesummer saab vatti selle eest, et hulga heade artistide ja eriprojektide vaatamiseks tuleb pilet lunastada, siis Ryanair võib küsida tualetti mineku eest sama hinna, mis lennu pileti eest, aga ikka on nad meie kommentaariumites õilsamad ja omakasupüüdmatumad.
Ok, see selleks. Sportliku huviga ootan, mida selle peale ütlevad IATA lennuohutustegelased, lennukikonstruktorid jt asjapulgad ja mis moodi see välja nägema hakkab. Arusaadav, et istmed võtavad palju ruumi ning nende väljaviskamine ning tagumikutoetuslavatsitega asendamine lubad säästubussi kokku pressida maksimaalselt massi. Aga edasi? Kas lakke kinnitatakse rööbaspuud nagu trammis? Ok. Kui tramm järsult pidurdab, siis on võimalik puust kinni hoides püsti jääda. Aga kui lennuk turbulentsi augus allapoole kukub? Ah jaa. „Pukkide“ küljes pidavat olema rihmad. Aga mis needki loevad kui järgmise sammuga koondatakse pardateenindajad ja avatakse kiirnuudlite ja krõbuskite müügiautomaadid, milleni rahva vahelt läbi trügides ja järjekorras seistes võib lennuk näiteks äikesepilve sattuda. Ja mis siis saab, kui maapealne teenindus hoopis kaob ning Dublini kohal näiteks kontroll peale tuleb ning tegemist on tipptunniga. Ilmselt on ka selle peale mõeldud. Ohutul kõrgusel võetakse kiirus maha, lennuki kõrvale sõidab helikopter ja jänesed libistatakse köit mööda sinna protokolli koostamiseks.
Samuti peab lennureisija tulevikus olema oma raha ja väärtasjadega ettevaatlikum, sest puupüsti täis lennukis võib kergesti sattuda taskuvaraste ohvriks, sest taskuvargad kolivad bussidest ilmselt lennukitesse ümber-need sõidavad kaugemale ning ilmselt on ka inimestel sel juhul rohkem raha kaasas isegi siis, kui sõidetakse vaid üks peatusevahe. Kuna tegemist on ülla eesmärgiga muuta lennusõit kättesaadavaks kõigile, siis tuleb Ryanairil ilmselt arvestada ka tõsiajaga, et lõpp-punktis võib olla raskusi kodutute ja hulguste mahasaamisega, kes on viimasesse pinki oma kilekottidega magama jäänud ning vaesemate riikide puhul tuleks ilmselt mõelda ka lennuki desinfitseerimisele, et sügelised, kirbud ja täid võimust ei võtaks. Reisijad peaksid samas varuma ka paraja piletiraha, sest kui viimasel hetkel stardiraja alguses peale joosta, siis pole alati aega eelnevalt piletit osta. Piloodikabiini ukse sisse ehitatud sahtlikesse raha poetades ei pruugi piloodil aga alati aeg olla raha tagasi otsida. Eriti kui tegemist on õhkutõusmise ja maandumisega.

Ah et Air Balticu käes on trumbid?

2009-06-29T00:45:00.000-07:00

Täna siis järjekordne turismialane üllitis Postimehes teema, et Air Baltic sööb vaikselt meie OV d turult välja. Osaliselt see nii ju ongi, osaliselt on aga taaskord jäetud tähelepanuta mõningad nüansid, mida Postimehe reisilugude puhul absoluutselt alati juhtub.
Õige on see, mida räägib Tallinna lennujaama juht Rein Loik – kahe tunni tee kaugusel asub Riiale nii Leedu kui Lõuna-Eesti. Tallinna lennujaamale paraku ainult Eesti. Samuti pole ka vähetähtis suure „gateway“ kõrvalolek Helsingi näol. Kõik me ju tahame olla suured ja edukad ja ristteedel asuvad, kuid Tallinna puhul peame leppima „puuriidataguse“ saatusega kui tuletada meelde Emil Tode „Piiririiki“. Mis seal salata, geograafiliselt, geopoliitiliselt ja rahvaarvult on Eesti paraku väga nigelas kohas, mis muudab pea olematuks väljavaate, et Tallinna lennujaamast tõuseks kunagi õhku otse lendavad suurte lennukitega kauglennud. Tallinna lennujaam jääb siiski maailma mastaapides teivasjaamaks, kust suurtesse vaksalitesse rahvas kokku tassitakse. Kuna Araabia miskipärast Eestile tasuta kütust ei anna, teenindajad tahavad palka saada ning ka kaptenid keelduvad missioonitundest lendamast, siis paraku maksab natuke ja keskvaksalisse jõudmine. Ja oh seda kirumist näiteks trip.ee `s et meilt on kallis ning Saksamaalt või Inglismaalt ostes tuleb reis palju odavam. Muidugi tuleb. Aga sinna on vaja taas jälle siit kuidagi saada.
Nüüd siis hinnapoliitika juurde. Ise igapäev turismis töötades on mul ilmselt teine vaatenurk kui ajakirjanikul, kes masu-kurgi hooajal kiiresti artikliga ühele poole tahab jõuda. Tõepoolest. Lööge Air Balticu lehekülg lahti ning leiate lademes soodushindu, mis on ühe suuna põhised ja algavad a`la 850 st kroonist. Aga proovige sisestada reisikuupäevi, mil te lennata saaks. 50% tõenäolsusega on just teile sobivatel kuupäevadel kõrgem hind. See on Murphy seadus ning kehtib absoluutselt kõikide sooduspakkumiste puhul üle maailma. Seejärel võib hakata juba broneerima. Valite ühe suuna ja teise suuna välja kõige odavamate hindadega. Seejärel ilmub lennuplaan ja ahvatlevalt odav hind püsib ikka. Suurem osa inimesi sellest katsetamisest edasi ei jõuagi kui eesmärgiks on vaid hinnavaatlus. Nad tõdevad mõnuga, et OV võib ennast oma kõrgete hindadega põlema panna ning kirjutavad reisiportaalidesse mõnuga sellesisulisi kommenetaare. Mõni ka artikleid. Aga prooviga samm edasi minna ja selgub, et … nüüd alles hakatakse näitama, kui suured on lennujaamamaksud, seejärel maksustatakse pagas, siis lisandub teenustasu ning kui unustate (või ei pane tähele) ära koristamast linnukesed erinevate kindlustustüüpide juurest, suureneb hind veelgi. Lõpuks on hind ikka sama kallis või veel kallimgi, kui Estonian Airil. AB töötab puhtalt odavlennufirmade taktika peal peites koguhinda erinevatesse sektsioonidesse. Rahvas aga ei osta mitte teenust, vaid kõigepealt hinda ning hakkab alles hiljem mõtlema. Olgem ausad, Estonian Airi süsteem meeldib mulle rohkem. Kuigi hind tundub kallim, võib selle peale ka kindel olla, et hetk enne maksmist ei lisandu eikusagilt näiteks teie lennukitooli seljatoa allalaskmistasu. Ehk siis – tasuta juust on ainult hiirelõksus. Katseeksitus meetodil ise läbi tehtud-paika peab.

Puhkusel painest vabaks!

2009-05-13T03:00:00.000-07:00

Aastate jooksul turismitööd tehes on nii mõndagi silma jäänud. Kaasa arvatud see, et osa eestlastest puhta ei oska või ei tahagi. Ja nii kogu meelelahutusega. Järjekordne rahvusvaheline meelelahutusüritus Eurovisiooni näol tõi aga selle veel selgemalt välja. Miskipärast sattusin Eurovisiooni kommentaaride lehele ning see, mis sealt vastu vaatas, näitas üha selgemalt, et meie rahvas on rohkem kaheks jagatud kui keegi teine maailmas. Ja seda ainult miljoni juures. Üks pool, kes oskab maailma vaadata ja aru saada laiemalt ning teine pool, kes masohhistlikus rahuldustundes ainult materdab. Kõik on tshurkad, kõik on tiblad, miski pole tehtud õieti jne. Sama kehtib ka reisimaailmas. Ma ei taha üldistusi teha, sest valdavalt on reisidel tegemist ikkagi väga lahedate ja avaralt mõtlevate inimestega ja neid on ikkagi päris palju. Kuid selle taustal kerkib eriti teravalt esile teine ühiskonnagrupp, kes kunagi millegagi rahul pole. Nagu Eurovisiooni näol on tegemist meelelahutusega, nii on reisi näol tegemist puhkusega, mis peaks andma positiivseid emotsioone, mitte põhjust vingumiseks ja lahmimiseks. Seda arusaamatum tundub, mis üpriski suur osa meie ühiskonnast seda endale lubada ei taha, vaid teevad kõik, et endas kasvõi pisikestki vingemotsiooni tekitada. Võib-olla mõned inimesed saavadki alles sellest rahuldust. Või on põhjuseks alaväärsuskompleks? Kadedus? Või suutmatus vastu võtta seda, mis kitsapiirilisse maailmapilti ei mahu? Mõned näited vaevadest ja valudest puhkusereiside ajal: Kõige tavalisem märkus on see, et igal pool on must. Olgu see siis mõni Euroopa linn, või kuurort, kus seebiveega tänavaid pestakse. Ikka on must. Hoidku jumal, kui Kreekas on mõne oliivipuu alla vana külmik vedelema jäänud. Või veel hullem-autoromu. Kui bussis istub 50 inimest, siis 10 l tekib kohe kindlasti viril emotsioon. Aga vaadakem oma ukse alla. Tolmuseid ja auklike tänavaid, prahti täis metsaaluseid jne. Aga illusioon meist kui „vanimast euroopa kultuurrahvast“, „uskumatu edulooga kõrgmajanduse ja tehnoloogia riigist“ ning parimatest, tublimatest ja osavamatest püsib uskumatult visalt, kuigi see enesekiitmine on vana vaid vähem kui 15 aastat. Vägisi tuleb meelde, et pindu teise silmas näeb, palki omas mitte. Vahest kõige koloriitsem näide on Gran Canarialt, kus üks pere-ema endast välja läks, kuna apartmendi köögivarustuses polnud mikrouuni ning ega siis potiga-kannuga ei saa lapsele piima soojaks teha. Ja üldse on kõik siin räpane! Seda samal ajal kui pere teised lapsed kitkusid aias taimi koos juurtega maa seest välja ja loopisid neid basseini, mille peale loomulikult ka hotelliomanik juukseid katkus. Lõpuks ähvardati „kaevata sinna kuhu vaja“. Kui see pere hotellist lahkus, leidis koristaja voodi alt terve mäe kasutatud pamperseid, libresseid jm kraami. Järgmine eestlase vaev on eriti lõunamaades töötegemine. Päikeselistes kultuurides on siesta täiesti tavaline ning seda peetakse harjumusest ka siis, kui selleks mingit praktilist vajadust pole. Elurütm on lihtsalt teine. Hoidku jumal, kui mõni meie turistidest näeb teetöölist või ehitusmeest objektil istumas. „Kas nad siin üldse tööd ei tee?“, on küsimus, mida olen elus kuulnud tõesti tuhandeid kordi. Eriti eredalt on meelde jäänud üks klient, kelle firmas „töötas neli töölist-ise oli rahul“, ning kes veetis terve puhkusepäeva sellega, et jälgis kellaajaliselt, millal kõrvalasuva ehitusobjekti töölised tulid, läksid, ja mida nad sel ajal tegid. Orjarahvana oleme harjunud rabelema ja rahmeldama ka siis, kui selleks tungivat vajadust pole, sest nii peab! Palehigis töötamine ning surmväsimusest masohhistlikku mõnu tundmine on põlvkondade kaupa veres ning mõnedele lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi selle rahvuse esindaja võib endale hingetõmmet lubada, kui mina seal puhkan ja ootan, et kõik peaks 24 tundi rabelema. Võib-olla selleks, et hinges kahjurõõmu tunda ning sellega oma „positiivne“ emotsioon kätte saada. Aga samas ei ole jäänud ükski maja valmimata ja ükski tee ehitamata. Boonusena ei surda ka 30 aastaselt stressiinfarkti. Veel üks vaev on korrektsuse ja täpsuse haiglaslik tagaajamine. Olen nõus, täpsus ja korrektsus on vajalikud, kuid kust läheb piir? Nagu Euronormide täitmisegagi, kus Eestis on kõik enne ette ära tehtud, kui Brüssel jõuab seadusegi vastu võtta. Väikeärid suletakse, kuna seadus nõuab erinevaid tööpindu, kraanikausse jne. Kreeka tavernis peaksid ju kehtima sisuliselt samad seadused. Seal aga pole keegi neist kuulnudki ega tahagi kuulda. Samas on kõik värske ja maitsev. Ning keegi pole veel ära surnud. Hoolimata sellest, et taverni perenaine veab kliente kööki, et näidata, mis tal parasjagu pakkuda on. Tuleb meelde üks 5* hotelli klient, kes veetis oma nädalase puhkuse Kreetal sellega, et helistas iga päev mitu korda esindajale, peedistas korduvalt retseptsiooni ning nõudis igal võimalikul juhul hotelli manageriga kohtumist. Põhjus oli selles, et ta tahtis näha sertifikaati, et uus 5* hotell vastab igati euronormidele. Mine sa tea, järsku on see tema viis puhkusest täit rahuldust saada. Või näiteks situatsioon, kus matkaseltskond on võtnud Samariasse kaasa mõõdulindi, millega mõõdeti kanjoni kõige kitsam koht üle ning teatati uhkusega giidile, et 4 m 30 cm on täitsa vale. Tegelikult on 4 m 45 cm.
Nii et kulla inimesed, täiendamine ja õppimine on meil ju kuum teema. Käigu sinna juurde siis ka hingekoolitus, mille käigus õpitakse unustama, lõõgastuma, puhkama ja rõõmu tundma. See painatud hingele raske, aga teostatav.

Singapurist Borneosse 4

2009-03-01T02:26:00.000-08:00

Meid aga viiakse Monosopiade pärimuskülla, mille šamaan on siiamaani elavate kirjas. 86 aastane nõid hoiab pühamut korras, paneb vaimudele toitu (nii headele kui kurjadele) ja hoiab vaimu majas. Vaimudega ta aga enam ei suhtle – tervis ei ole see. Viiekümnendatel oli aga ta veel kõmistanud gongi nii, et maja värises ja kõikvõimalikud vaimud teispoolsusest teateid tõid. Noormees, kes selles külas teejuht on, on pärit samast hõimust ja on asjaga väga hästi kursis. Hoolimata noorusest paistab ka temal kahju olevat, sest see kultuur on määratud väljasuremisele. Dogmaatilised „maailmausud“ on selle peaaegu hävitanud. „Metslaste usk,“ ütlete Teie. Muidugi olid britid kunagi kohalikest kommetest rohkem kui hirmunud ja sidusid need otse loomulikult saatana kummardamisega. Tegelikult oli valgete peade küttimine sulaselge enesekaitse. Pealuud (mille hulgas on kindlasti üsna mitu kunagist Briti prominenti), on siiani alles ja pühamus välja pandud. Igaks juhuks ka vaiad, mille vahel neid ümber kultuskivi kuivatati. Tänapäeval pruulivad nende järeltulijad imehead riisiveini ning üritavad elus hoida oma esiisade mäletust. Loomulikult etendatakse ka sõjatantsu ning valitakse publiku hulgast välja üks jahitav. See juhtub olema Made meie grupist, kes oma blondide juustega annab metslaste käte sattunud eurooplase mõõdu välja küll. Pada pannakse tulele ning perenaine hakkab supirohelist hakkima niikaua kui mehed ümber Made mõõkadega keksivad… Njah. Nii see tegelikult pole, aga pilt kerkib silme ette küll. Poisid teevad oma asja hingega ning sõjamehe hüpnotiseeriv pilk ümber saagi luurates on tõesti hüpnotiseeriv. Ei mingit naljavärelustki ning nagu „ohver“ pärast tunnistas, sõelusid püksid tõepoolest kohati püüli. Asi hakkab üha rohkem ja rohkem dþunglistaari meenutama, sest saagopuul roomavad ringi prisked tõugud. Õnneks neid sööma ei sunnita, aga kes tahab, võib proovida. Tänan, ei. Ees ootavad vihmametsad ja dþungel, kus retk kestab vähemalt 2 päeva. Muidu lihtsalt ei jõua, kuna teed dþunglisse pole teatavasti kunagi väga heas korras olnud. Lennuki aknast on näha kohvipruune jõgesid, mille kaldal laiuvad dþunglid. Ülejäänud maa Sandakani ümbruses on vallutanud aga Orango ja üsna laialdaselt. Igal pool laiuvad õlipalmide istandused ning selle maa põlisperemeestel – dþungliloomadel jääb eluruumi üha vähemaks ja vähemaks. Meil veab. 2 nädalat on dþunglis vihma sadanud, kuid nüüd on taevas selge ning põhielanikud võtavad õhtueinet. Ninaahv elab ainult siin ning nagu nimigi ütleb, on ta üsna suure ninaga. Neil on üsna omapärased kombed, välimus ja olemus, mille lahti seletamine läheks siin üsna pikaks, aga kes tulevikus Borneole tuleb, saab teada. Igatahes on nad muhedat elukad ja lausa lust on vaadata, mismoodi nad end tudule seavad. Mitte kõik, sest öösel toimub mingu dþunglionni katusel selline ahvilahing, et katuse püsimajäämise pärast tekib tõsine mure. Kuigi onn pole päris dþunglis, vaid lähedal ning hoolikalt tiheda aiaga piiratud, sest igasugu roomajaid ja putukaid on siin rohkem kui vaja. Fauna on ka toas esindatud, sest gekod vahivad sõbraliku näoga lambi läheduses ja tegelevad ihukaitsega ehk siis sääsesöömisega. Vahepeal lasevad kuuldavale valjusid kiljatusi. Uskumatu, et nii väike loom nii valju häält teeb. Ümber lambi laeb aga ringi nahkhiir oma öisel luurekäigul. Normaalse hiire suurune. Aga siin pidavat olema ka rebase suuruseid. Igatahes möödub öö rahulikult paar sõbralikku koerakutsikat valvavad und, mis värske õhuga dþunglionnis eksootiliste ööhäälte keskel on tõeliselt kosutav. Reis jätkub järgmisel päeval üsna ootamatu tõdemusega. Siin on müügil üksjagu linnupesi. Puhastatud kujul muidugi ja nüüd siis avaneb see koht, kust neid korjatakse. Gomatongi koopad on saarel ühed kõige suuremad. Võibolla on keskosas ka suuremaid, kuid nagu öeldud, sinna ei pääse keegi ligi. Võimsad on nad küll koos oma loodusliku kooslusega. Linnud, kõikvõimalikud guaano nahkhiired, mõned maod, veelord linnud ja ohjeldamatult priskeid prussakaid, kakandeid jm elukaid, kellest mõni koopanurk lausa kihab. Rääkimata aukartust äratavatest linnu- ja nahkhiiresita kuhjadest. Just siitsamast tulevad hiina turgudele linnupesad, millel olevat verdpuhastav ja tervistav toime. Terve hõim tegeleb siin nende korjamise ja turustamisega ning osavuselt ei jää nad ahvidele alla, sest koop on tõesti kõrged. Keset seda laga aga panevad kõik käe südamele ja leiavad et pärast seda öeldagu linnupesa olevat nii hõrk kui tahes, aga kurgust tema küll alla ei lähe. Hoopis sümpaatsem on Sepiloki orangutanimets. Suguvend on nad põlislaantest välja tõrjunud. Kuigi Borneol enam vihmametsi maha ei võeta, on nende habraste inimahvide eksistents tänaseni sügavalt ohustatud . Sepilok on üks maailma esimesi orangutanide kaitsealasid, kuhu saabub orbusid tänase päevani. Talunikud hirmutavad neid sümpaatseid loomi oma maadelt kõrvale ning põgenemisel mahajäänud beebid tuuakse siia, kus nende eest hoolitsetakse nagu ehtsate beebide eest. Varajases lapsepõlves kannavad na isegi mähkmeid kuni jalad alla saavad. Siis järgneb aastatepikkune etapp, et neid inimesest jälle võõrutada, sest tegemist on ootamatult seltsiva elukaga, kes kõik inimlikud kombed otsekohe ära õpib. Kaasa arvatud kavaldamise ja varastamise nii et kirevate kulinatega sinna minemine on täielikult omal riisikol. Seal nad siis elavad. Hõredaks jäänud vihmametsa keskel õpivad nad jälle eluga toime tulema. Kuni saabub see päev, kus neil on aeg tagasi minna oma põlistesse laantesse, oma esiisade maale. Sepiloki metsa nad kõik ära ei magu ja pole vajagi. Riik soosib igati dþunglite säilitamist ja taastamist. Orangutanide rehabilitatsiooniks on omaette fondid. Neid aitavad tagasi loodusesse inimesed, kes tõesti seda tööd armastavad… loodetavasti pole veel liiga hilja. Loodetavasti suhtuvad samamoodi metsikusse loodusesse ka tulevased valitsused ja keegi ei leia tulevikus, et hakkame jälle metsi maha võtma, et Orangoputi saaks enda printerisse üha rohkem ja rohkem paberit, mis muutub üha mõttetumaks ja mõttetumaks...
Huvitavat on Borneol niivõrd palju, et kõike ei jõua kirja panna. Maailma pisema õiega orhideed kasvamas 130 m puude jalamil. Maailma suurema õiega lill, mille südemikus rotid suplemas käivad. Maailma esimeed ridamajad, milles elavad kümned perekonna ja mis on ehitatud paljalt bambusest... kõike seda peab oma silmaga nägema.

Singapurist Borneosse 3

2009-03-01T02:24:00.000-08:00

Ausalt öeldes, on väga vähestel ettekujutus sellest maailma suuruselt kolmandast saarest. Aga nagu igal saarel, elab siingi muhedam rahvas kui mandril. Seda on näha kasvõi partnerfirma töötajate suhtumisest, mis on sõbralikum ja vahetum kui endast heal arvamusel olevate metropolide rahaahnetel kontoritel. Borneol asub Malaisia 2 kõige uuemat osariiki, mis olid brittide käsutuses veel 60. te aastateni. Sabah ja Sarawak. Kota Kinabalu (endine Jesseltown) on Sabahi pealinn ja umbes Tallinna suurune arvestades rahvaarvu. Esmapilgul küllaltki mittemidagiütlev. Liivarandu Kota Kinabalus ei ole ja vesi on suht sogane. Aga see pilt muutub õigepea, sest ülisuurte turismimasside poolt veel avastamata Borneol on pakkuda pärleid palju. Seda sõna otseses ja kaudses mõttes. Tõsi, randa tuleb minna paadiga, sest ujutavad rannad paiknevad ümbritsevatel väikesaartel. Paadid käivad aga tihedalt, pilet pole kallis ja mis peaks puhkajal olema ühe merereisi vastu, et rannas pikali visata ning pärast ujumist veelkord märjaks saada, sest paadid kihutavad tihti võidu ja laine käib üle kiljuvate Orangoputide peade. Orango Puti tähendab siin muide valget inimest ja seda alates Briti kroonikoloonia aegadest. Orango tähendab muide inimest ja sellest ka siis inimahvi nimetus. Neid elab siin kogu paberitööstuse ja istanduste kiuste veel üksjagu ning äkki juhtubki veel ime ja nad jäävad kestma. Borneo on samasugune rahvaste sulatustiigel kui ülejäänud Malaisiagi. Malaisia-Borneo, Brunei ja Indoneesia osa kaasa arvatud. Kõikvõimalikud kohalikud hõimud, kes veel mõni aeg tagasi oma vaenlaste päid kollektsioneerisid, hiinlaste järeltulijad, filipiinlased, indoneeslased, malaid ja umbes 35 rahvus veel. Jälle kõik sõbralikult koos. Ainult rätikutega naisi siin peaaegu ei kohtagi. Moslemid ei ole lihtsalt siia jõudnud, sest neil on lähemate maadegagi tegemist olnud ning moslemid on siin vähemuses. Suur protsent on kristlasi tänu pikale Briti kroonikoloonia staatusele ning veel suurem ports neid, kes usuvad kõiki religioone ühise nimetajaga „jumalik vaim“. Jumalikku vaimu annab hea tahtmise korral kinni hoida ka vaenlase pealuus. Tänapäeval seda enam ei praktiseerita. Võib-olla kusagil saar keskosas, aga see on nii ebakülalislahke, et on seni põhjalikult läbi uurimata. Keegi ei pääse nendesse mõõtmatutesse dþunglitesse lihtsalt ligi.
Pildil:meie grupi tüdrukud Borneo rahvariietes

Singapurist Borneosse 5

2009-03-01T02:23:00.001-08:00

Järgmine hommik toob maapeale rahmaki tagasi, sest ees ootab siselend meie reisi viimasesse ja kõige pikemasse sihtpunkti. Malaisia Borneo-Kota Kinabalu. Air Asia on uus lennukompanii ning sarnaselt väga paljudele praktiseerib odavlennunduse praktikat. Oma terminalid, oma check inid, kuid samas ohtralt lisavõimalusi pakkuv-mõõduka raha eest esimesena peale, esimesena maha jne. Sisejuhatuseks jääb aga 2,5 tundi hiljaks ning terminalis pole teha mitte halligi. Õnneks lubatakse turvakontrollist jälle tagurpidi tagasi ja suitsetajad saavad vähemalt närve rahustada painavast check inist (eriti grupijuhi jaoks). Air Asia on eriliselt pirtsakas ülekilode suhtes ja nõuab raha. Aga nii kauge reisi puhul näidatagu üks inimene, kes 15 kilo asjadega hakkama saab. Õnneks on lisatasu üsna väike-grupi peale ära jagades umbes 90 eesti krooni inimese kohta. Selle teada saamine aga ei lähe sugugi libedalt, sest check ini sooritav hindu noormees on küll kiire taibuga, aga võimetu selgeks tegema, mis meil teha tuleb ja kuidas koopereeruda. Samasugune vahib lennukiväravas, kes peaks teadustama uut väljumisaega, sest monitore pole. Teadustamine on aga selline, et sellest keelest annab välja kuulata ükskõik mida ning ka kolmanda küsimuse peale jääb ebaselgeks, millal siis õieti lennuk väljub ja kas üldse väljub. Umbes paar korda kõlab valjuhääldis Kota Kinabalu nimi ja kõik tormavad uuesti väravasse. Seal aga selgub, et tegemist on mingi mu teatega või siis seda, et Air Asia on otsustanud aktsiaid tõsta ja reisijaid sööta (mittesöödavate võileibade ja sojamöksiga). Aga hea üritus seegi. See, et ka kohalikud tuttava kohanime peale kohale tormavad, lohutab natuke. Sest ei nemadki aru saa, mida noor tamil nüüd öelda võttis. Pärast ette ja taha vabandamist, millest keegi nagunii aru ei saa, tuleb lennuk. Nahkistmetega isegi, kuid mõeldud Aasia pisikeste inimeste jaoks. Õnneks pole lend väga pikk. Sümpaatne on see, et 10 meetrit, mis lahutab varikatust lennukist, saab katta vihmavarjuga, sest need on ilusasti valmis pandud. Ja vihma tibutab päris mõnuga. Aga ükski külaline ei saa öelda, et Air Asia ta vihmakätte jättis. Pardateenindus on nagu on ja kellel ikka nälg majas, saab oma nälja ja janu kiirnuudlite, võileiva ka Colaga kustutatud (lisatasu eest nagu viimasel ajal kombeks. Lennuk aga lendab kenasti ning akna all laiub juba Lõuna Hiina meri. Mahaminek käib oluliselt lihtsamalt ning pagasist tuuakse omaette välja isegi ühe kliendi soetatud hõbedast jalutuskepp. Tõsi. Kõige viimsena, mis ajaks reisijuhil juba ammu kõhu alt külmaks on tõmmanud. Ei jäetud Kuala Lumpurisse. Võeti kaasa ja toodi lausa isiklikult kätte.

Singapurist Borneosse 2

2009-03-01T02:21:00.000-08:00

Kuala Lumpur on rikas linn. Seda nii vaatamisväärsuste poolet kui majanduse poolest. Viimasele pani kunagi aluse tinatööstus, mis õitseb siin tänase päevani. Muidugi mitte endises hiilguses, sest tina suurtarbijat britid on siit ammul läinud ning hiinlased, kes tinatööstuse monopoli enda kätte said, on ammu parematel jahimaadel (õigemini nende järeltulijad) ning ühte hiina tinamagnaadi mõisa on näiteks tehtud rahvusmuuseum. Hiinlasi aga elab Kuala Lumpuris endiselt arutul hulgal. Nüüd on nad leidnud uue ala: kaubanduse. Kuala Lumpuri hiina-linnas saab ülisoodsalt soetada kallite kaubamärkide odavaid koopiaid ning kohalikud naeravad, et ainus, mis hiina-linnas on ehtne, on hiinlased ise. Igatahes õhtul tasub selles rajoonis vägagi ringi jalutada. Osad toote on küll üsna andetult kopeeritud, kuid samas võib leida väga soodsaid söögikohti. Mis sest, et rahvast on palju, aga üksteise silmist kaotamine on vähe tõenäoline. Eestlase paistavad pisikeste hiinlaste vahelt välja nagu kaksiktornid Kuala Lumpuris. Erinevalt Singapurist tulen siin aga kaubelda ja kui seda piisavalt hästi osata, siis saab kõik jumalamuidu kätte. Tinatööstus on nüüd aga juba teiste inimeste käes ja tinatooteid valmistatakse ainult oma tarbeks. Peamiselt suveniire ning nii seisab meilgi ees „tinapanemine“. Royal Selangor on üks suurimaid tinaanumate valmistajaid Malaisias, mille traditsioonid ulatuvad rohkem kui saja aasta taha. Vabrikus antakse käte paar haamrit ja ise vaatad, kas tinaplönnist kausi saad õi ei. Natuke lapsik võib tunduda, aga kuratlikult lõbus, kuidas kõik, keele ots suust väljas, hoolikalt tina taovad. Tina pole muide puhas, vai sulam pronksist ja antimonist. Nii mõnelgi tuleb üsna hästi välja nagu oleks eluaeg tinast taldrikuid tagunud. Ja ega see rake olegi, sest materjal on ju pehme. Paadunud tinapanijad aga treivad paarsada eset päevas ja ei köhi ka. Kuna tegemist on arstide grupiga, siis tekib õigustatud küsimus töötervishoiust. „Mis asi see veel on?“ ollakse imestunud, kuigi tegemist on peaaegu „eurovabrikuga“. Tuleb välja-iga üks hingab tinatolmu sisse nii kaua kui tahab. Ja pole ime-vabrikus tunduvad enamuses tooni andma hindu võõrtöölised. Kui britid Malaisiasse jõudsid, kerkisid ka suured plantatsioonid. Nende jaoks oli muidugi odavat tööjõudu vaja ning nii lastiti Kalkuttas laevad hindusid täis ja toodi siia. Siin on nad tänase päevani ning Kuala Lumpuri teine kuulus vaatamisväärsus- Batu koopad, kuulub ka just neile. Veel sajand tagasi polnud neil oma palvetamiskohta ning nii leidsid hindud üles meeletult suured lubjakivikoopad, mis tänapäeval on jäänud Kuala Lumpuri eeslinnadele juba jalgu. Hinduism on aga rohkem siin Tseiloni mõjutustega. Koobastesse ronimine on üsna vaevarikas, kuid taas jälle avaneb silmale uus kultuur. Tuttav viirukisits tungib silma, krappides röögib india muusika ning mitte just kõige puhtama põranda peal tatsava Šiva ja Višnu palverändurid. Üsna ülbed ahvid nillivad külastajatelt palukesi ning näitavad üsna ebasõbralikult hambaid. Kui Kuala Lumpur on puhas linn, siis Batu koopaid soovitaks algajale Indiasse minejale. Sõbralikult sitane, kõlab mõne rühmaliikme arvamus. Ja seda ta on tüüpiliselt india kultuurile. Koopad ise on aga vaimustavad oma hiiglasliku suurusega. Kuala Lumpur ja shopping käivad lahutamatult kokku. Parasjagu on Saudi Araabia ja Ühendemiraatide turistide kõrgaeg ning igal sammul on näha mustades halattides näokatetega naisi, kes ennastunustavalt Gucci, Versatche`i, Armani lettide vahel ringi sobravad. Üsna vabas riides kaasad, rahakott näpu vahel, kõrval. Muud pole midagi, aga hoia oma pilk maas, et „rongale“ mitte saba peale astuda. Ronkadeks muide ristivad need araabia daamid meie grupiliikmed. Kaubanduskeskustesse on sisse saada väga lihtne. Neid on tihedalt ja igale taskule. Välja saada on oluliselt keerulisem, sest väljapääsu lihtsalt ei leia. Või kui leiad, siis on see hoopis teises kohas, kus enne. Päris peavalu tekitab, aga Kuala Lumpuril on peal parasjagu suurushullustus ning kaubanduskeskus peab olema vähemalt linnakvartali suurune. Ja ega poodlemine nii lihtne olegi, sest igasugust pudupadi on sellistes kogustes, et lihtsalt ei tea, mida võtta, mida jätta Õhtu ja Saloma teater. Saloma on Kuala Lumpuri turismiameti alluvuses olev asutus, kus toimub õhtusöök koos kohaliku kultuuriprogrammiga. Olen neid elus näinud üsna palju ja ütlen ausalt, et selles vallas on raske millegagi üllatada. Aga Malaisia suudab sedagi. Kostüümid on väga head ning tantsijad professionaalsed. Ega neil kerge ei ole, sest Malaisia on väga multikultuurne maa. Nii saab õhtu jooksul näha parimat läbilõiget Malaisia kultuuridest, mida iganes võib ette kujutada. Alates Malaka poolsaare sultanaatide rahvastest kuni hiina kevadtantsu, portugali koloonia aegset rahvatantsu, mis malaide esituses siiski natuke tirooli (loe kaerajaani) meenutab, india ühte paljudest rahvatantsudest ja palju muud. Lõpp kisub päris härdaks, sest lõpulaul on pühendatud Malai rahvaste sõprusele, kusjuures siin ei mõju see võltsilt. Kõigil on usuvabadus, kedagi ei ahistata ja tõepoolest, Malaisia on väike ime, et ta on suutnud ilma suuremate sisekonfliktideta toime tulla. Arvestades seda rahvuste ja hõimude paabelit, mis siis elab ja iga loogika kohaselt peaks olema valmis üksteisele kõrri kargama. Aga ei ole. Põhjuseks on seesama vabadus uskuda ja elada, mis on põhiseadusega garanteeritud. Muidugi on Malaisia valitus alati ka silmad-kõrvad hoolikalt lahti hoidnud ja elimineerinud eos igasugused äärmuslikud rühmitused. Niisiis pühitsevadki malaislased näiteks kõik koos nii kristlaste, hindude ja hiinlaste uut aastat ning isegi maipüha, mis on „paganlike“ pärismaalaste ammune kevadine pööripäev. Kõik on rahul, kõik tantsivd. Nii ka Saloma teatri laval ning videoekraanidel lendleb Malaisia turismiameti logo nagu ikka sellistel puhkudel käib Kommertslik võib see ju alla, aga igal juhul on ta väga heal tasemel kommerts. Kuni selleni välja, et osad, kes tellisid majajoogi, saavad kaunilt kujundatud savikruusi kaasa võtta.

Singapurist Borneosse 2

2009-03-01T02:20:00.000-08:00

Mida päev edasi, seda rohkem tundub Singapur olema selline linn, kus puhkajal pole midagi suurt teha. Või siiski. Ühe päeva sisustab täiesti ära. Singapuri ümbruses on ligi 60 väikesaart, mis varsti ei pruugi enam väga väikesed olla, sest Malaisia on otsustanud oma pinnase osaliselt rahaks teha ja Singapur on tänulik ostja. Seega laienevad saared iga päevaga. Igal nädalavahetusel sõidavad singapurlaste massid meelt lahutama hoopistükkis Malaisiasse, kus majad madalamad ja hinnad odavamad. Seega kratsivad Singapuri võimud kukalt, kuidas seda rahakest oma kodumaal hoida ning nii kerkivad Singapuri ümbritsevatele saartele üha uued ja uued atraktsioonid ja teemapargid. Üks sellistest on Sentosa saar, kuhu tingimata soovitan minna köisraudteega. Imeliselt kõrge, imeliselt pikk sõit viib üle ühe maailma suurima sadama. Nagu ikka seal, kus on rahvast palju, on ka järjekorrad. Nii on ka Singapuri sadamas, kus imepikk järjekord laevukesi oma korda kannatlikult ootab. Parimat pilti Singapurist ongi raske saada kui köisraudteelt. Mis sest, et kõrgust kartvad inimesed mõne rahustava pillikese enne sisse võtavad. Nii igaks uhuks. Aga tegelikult hoolimata sellest, et asi üsna habras paistab (eriti kui suured eurooplased sinna vagunisse ronivad mis pisiaasialast jaoks on mõeldud) on terastrossid pideva valve alla ja alla pole veel ükski sadanud. Sentosa ongi mõnus vaheldus, sest nagu ikka, hotell ei anna armu, ja kell 2 tuleb välja kobida. Hea, et mitte 12 nagu maailmas tavaks. Rong läheb aga alles kell 10. Nii et aeg on kenasti sisustatud. Sentosal pannakse kõigepeal rahvas künadesse, mis meenutavad natuke edasi arendatud Salvo kelku ja lükatakse mäest alla. Slaalomrada kulgeb imelise troopikaaia vahel ning pole vaja kuigi head ettekujutusvõimet, et tuleks moodsa Vormel-Tarzani tunne. Mõni muidugi võib seda meelelahutust üsna lapsikuks pidada ja lõua uhkelt taevasse tõsta. Mõni, kes „täiskasvanuks olemise“ mõtte ära unustab, tuhiseb alla ja tahab veel minna. Hoolimata soost ja vanusest. Vahva on. Olen oma elus näinud nii mitmeidki akvaariumikomplekse, kuid Singapuri oma on tõesti üks parimaid. Mis siis, et ise nad ütlevad loomulikult „maailma parim“. Kalapoeg Nemo multikas elavas esitluses. Rääkimata liikuva põrandaga veealusest maailmas, kus hiigelraid ja haid viuhh ja viuhh üle peade lendavad. Ning jaapani hiigelkrabid või Sulu punnsilm-suurkalad ( ƒº) sulle totaka näoga otsa vahivad. Ise arvates umbes sama ilmselt sinu kohta. Näost on näha. Igatahes taas jälle igati käimist väärt.
Õhtu saabub ja rongijaam ootab. Rongijaam kuulub muide Malaisia raudteevalitsusele ning rongki on Maliaia oma. Seega pole mingi ime, et jaama lävepaku tagant kaob olematusse Singapuri steriilsus ja ülekonditsioneeritud läikhooned-saalid. Juba hakkab silma inimlikku kulumist, nii mõningatki prahti ja alakonditsioneeritud leitsak. Ja siis selgub ka vana tõsiasi, et meie Eestis ei tohiks midagi bürokraatia teemadel piuksatada ka. Kõigepeal on passikontroll. Mitte keegi ei saa aru, kas maaletuleku kaardid peab kohe ära täitma või ei pea. Mõnel lüüakse tempel tühjale blangile. Eesseisev hindu aga „jäätakse kinni“ ja usinasti hakkab ta nimekaste täitma kui ülejäänud tülpinud järjekord omaette sisiseb. Ilmselt kahtlane. Arvestades hindudest võõrtööliste meeletut hulka (seda rahvust tundub üldse igas maailmanurgas meeletult olema), pole see mingi ime. Meieni jõudes ei tõsta rätikus memm igatahes passilt silmigi ning seletab rätiku alla pobisedes, mis edasi saab. Mis aga saab, on ebaselge, sest mõmmigi aru ei saa. Putkast lihtsalt rätikupobin välja ei kostu ja taas tuleb öelda – elame ja näeme. Tegelikult ei saagi midagi. Rong Kuala Lumpurisse sõidab terve öö. Südamel on kuidagi kergem, kui vaatan teise klassi vaguneid. Istmetest moodustuvad lamamisasemed on viisakad ja isegi mugavda ning privaatsuse hoidmiseks käib ka kardin ette. Aga ikkagi käib ju rongides tavaliselt üks igavene seerimine. Meie vagun on kupeedega. Ja veel millistega! Telekas (mis valdavalt ei näita), täiesti viisakas panipaik, riidevarn, joogiareaal, tualett ja isegi dush. Kordan-kõik ühes kupees. Kui välja arvata hommikune hirmjubedalt lääge kohvilöga ja keeks, mille hüüdnimeks saab momentaalselt „absorbent“, ei saa rongireisi kohta just pahasti öelda. Isegi suitsu saab teha. Ühtegi keelavat silti ei ole ja erinevalt Singapurist-mis pole keelatud, on lubatud.
Kuala Lumpuri rongijaam läigib nagu prillikivi nagu suur osa kesklinnastki. Kui rong äärelinnadest läbi vuhises, siis neid kokkuklopsitud kuute ja tarandikke nähes tuli pahasti meelde India, kus analoogilisi lobudikke lademes on, kuid see kartus hajub peagi. Kuala Lumpur on vilgas, kuid samas hingega linn, nagu leiavad grupi liikmedki. Singapur tundub Kuala Lumpuriga olema pidevas edukuse ja asjalikkuse saavutamise paines nagu suur osa Eesti rahvast. Kuala Lumpur ei lase end aga pidevat hüsteeriliselt eluvõidujooksust häirida ning on säilitanud naeratavad näod ja vaba olemise. Kuala Lumpur on rikas linn ja areneb tohutu kiirusega. Samas on hinnad võrreldes Singapurigi ülimalt sõbralikud. Hotell paikneb peaaegu kaksiktornide kõrval ja selle linna nägu ongi kaksiktorn. Siin leidub superilusaid hiina tinamagnaatide mõisaid, imelisi losse, mis on ehitatud koloniaalajastul, India moguliarhitektuuri supernäiteid, meeletult ilusaid parke ja palju palju muud. Teatakse aga ainult kaksiktorne. Malaislased on ise süüdi. Süsikmajandus, edukus, modernist, uuemeelsus, innovatiivsus – kõige üle ollakse uhked ja ahetakse maksku mis maksab Aasia Manhattaniks saada. Ja saavadki, sest läänemaailm on end vana rasva peal lõdvaks lasknud. Ilmselt sellepärast seisabki turismiimago vanker kaksiktornide najal püsti. Kaksiktorne leiab igal pool. Alates võtmehoidjatest kuni majakõrguste koopiateni. Väga vähe on puudu. Ilmselt on võimalik ka varsti hankida kaksiktornide kujulisi intiimmänguasju. Või siiski mitte. Malaisia on ikkagi ametlikult islamiriik. Malaisia on sama palju islamiriik kui Eesti kristlik. . St. praktiliselt ei tunnegi koraaniseaduste suruvat mõju ja usutunnistus on pigem rahvusgruppi kuulumise eelduseks. Islamist annavad märku aga paljud kohalikud naised, kes katavad alati oma pead. Pilt sama, mis näiteks Istambulis, mis on islamilinn samuti vaid paberil. Eesti tundub olema isegi rohkem sel juhul islamimaa, sest näiteks Kuala Lumpuris on võimalus alkoholi osta ka pärast 23.00. Vaid baarid

Singapurist Borneosse 1

2009-03-01T02:17:00.000-08:00

Esimesed päevad. Singapur.
Öeldagu mis tahes, aga tänapäeva odavlennunduse võidukäigul on kosutav leida end „vanade heade traditsioonidega“ lennufirma pardalt.Lufthansa lend Frankfurti sujub tõrgeteta ning tuletab meelde vanu aegu kui lennukite pardal oli veel söök ja igasugune jook täiesti tasuta. Frankfurdi lennuväli läheb aga iga aastaga hullemaks- minu meelest ei saa seal remont mitte kunagi valmis. Olen Frankfurdi lennujaamas viibinud üsna palju, mitu korda ja vahel pikki tunde järjest. Aga aastatega ei muutu sel mitte midagi. Ikka on alati just kasutatava lennu terminal või koridorid musta kilega kaetud ning suured sildid peale, et käib renoveerimistöö. Eks ta ole. Lufthansa kodusadam ongi vist nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Nüüd on vähemalt uus põhjendus ka leitud. 2008. aasta toob Frankfurti uue põlvkonna 2 korruselised Airbus 380-d, mis nõuavad trappide ümberehitamist, et seda hiigellennukit enam vähem normaalse närvikuluga täita.
Boeng 747 rebib end maast lahti ja suundub Singapuri poole. Ees ootab ligi 11 tundi, mille parajaks tegemisega on minul isiklikult vaev. Küll ma kadestan neid inimesi, kes igas liikuvas vahendis pea seljatoele toetavad ja norinaga magama jäävad. Tahaks ise ka, aga mõnikord on see veel võimatum kui tavaliselt. Eriti siis, kui ees istub karjuv titt, keda ema ei suuda (ei taha, ei viitsi) rahustada. Huvitav, kas eurooplaste hulgas on lapse omamine omandanu juba sellise harulduskultuse, et iga lapse häälitsus ja liigutus peab olema uhkelt suurele publikule välja näidata? Jah, viimasel ajal on moes reisida lastega maailma otse (või siis veel sündimata lastega nagu Eesti pressis viimasel ajal tihedalt lugeda on). Aga midagi võiks ju ometi arvestada. Kasvõi lapse õrna tundlikkusastet võõraste olukordade suhtes, kus ta erilist turvatunnet vajab. Aga ei. Ise pea patja, ja las karjub.
Pärast une ja reaalsuse vahel pidevat kõikumist (nagu tasuta Wifi Singapuris) hakkab lõpuks paistma see saar, mida nimetatakse Aasia majandusimeks. Hoolimata oma argisest ja kohati karmistki asjalikkusest on Singapur siiski inimeste jaoks ehitatud. Aed, ae ja veelkord aed. Aga mis neil viga! Aastaringne soe ja niiske kliima loob eeldused selleks, et iga oksake läheb kohe idanema. Orhidee seab ennast sisse vana kännu peal, paljuneb seal hoolsalt ja ongi järjekordne aed olemas. Ja seda ilma mingi vaevata. Kohati on tunne, et meil hinge inna eest müüdavad orhideed on samasugustelt troopilistelt niitudelt vikatiga maha võetud. Lennujama tee sõidusuunad on samuti lahutatud lopsaka iluaiandusega, mis millegipärast kasvab pottides. Saladus tuleb ilmsiks peagi. Tee on mõeldud kasutamiseks ka hädamaandumisrajana ning vajaduse korral koristatakse kogu aiandus ahvikiirusel kui mingi lennuk mingil põhjusel tavalennurajal maanduda ei saa. Vot nii mõeldakse läbi kõikvõimalike stsenaariume.
Kohalik giid teadustab, et ta nimi on O. Lihtsalt O ja ongi kõik. Küll aga räägib ta päris head inglise keelt. Kuigi Singapuri riigikeel on inglise keel, ei saa tavakodanike kõnest tihti aru, kas tegemist on inglomandariini keelega mandingloriini keelega. Kui näiteks filipiinlasest toateenijaga üritada asju ajada, siis peab varuma päris palju kannatust, et teada saada mida ta lõpuks tahab (sigapurlased ise sellised töid ei tee). O seletab, et Singapur ei ole just väga õnnelik. Kõik tuleb sisse tuua-endal pole midagi. Seepärast on Singapur ka Aasia üks kallimaid linnu. Ühes asjas ta siiski tahtmatult eksib. Singapurlastel on sügavale juurdunud kohusetunne, teha tahtmine ja äärmine viisakus. Vaeseid praktiliselt ei ole ja kes on, on ise süüdi. Nii räägivad kõik. Nõrkus pole Sigapuris vooruseks. Seega almuste jagamine on Singapuris tundmatu teema. Nagu ka jootraha andmine, mis lõunamaa kohta tundub esmapilgul ennekuulmatu ja seni nägematu. Viisakus on aga omaette teema. Ühte grupiliiget riivas hiinalinnas möödakäija. Õnnetuseks oli tal käes jäätis, mis imeväikese pleki kotile külge jättis. Keegi ei viitsinud erinevaid vabandusi kokku lugeda, sest neid tuli ühest suust liiga palju. Abivalmilt otsiti kokku kõik kasvõi natuke abiks olevad puhastusvahendid ja kui „solvatu“ oleks tahtnud, oleks kott sedamaid keemilisse viidud. Mis sest et veekindel ja pärast ühte tõmmet niiske salfakaga sama puhas kui enne.
Aga samas on kord majas. Singapur on teinud oma korraarmastusest lausa müügiartikli. T särkidel kujutatakse kõikvõimalikke keelumärke, hoiatusi ja karistusi, mida Sigapuri tõesti ka rakendatakse. Prahi mahaloopimine- 5000 EEK väärtuses trahvi või kepihoobid. Suitsetamine, söömine ja joomine tänaval selleks mitte ettenähtud kohas – sama. 1 m narkootikumi omamise eest ootab võllas jne. Muide, eelmisel nädalal poodi narkootikumide eest üles üks austraallane ning mitte ükski riik koos oma suursaatkondadega silmust lõdvemaks ei saa lasta. Paremal juhul seebitada, et hukatava vaeva vähendada. Aga kord on see-eest majas. Muide ka ropendamise eest saab trahvi. Õnneks räägime me sellist, keelt, et meid ilmselt ei ähvarda ükski trahv. Ainsana võivad krõbedamast sõnast aru saada siia sattunud kaasmaalased ja nemad on Tallinn tänavatel hõljuva verbaalse kõhulahtisusega harjunud.
Kuidagi kodune ja omane tundub see linn. Vahest ehk seepärast, et igal sammul on mõeldud mugavusele. Vahest selle pärast, et ringi kolades ei pea sa pidevalt mõtlema, milline pätt tuleb nilbeid solvanguid loopima või midagi sult välja pommima. Võib-olla selle pärast, et sind ei ümbriste pidevalt inimvihkajalikud pilgud, nagu võtaks sa kelleltki midagi kohe kohe käest ära nagu Eestis täiesti tavaline on.
Singapuris saad alati seda, mis sulle on lubatud. Keegi ei keeruta. Nii väidavad kohalikud ja üha rohkem ja rohkem tundub, et see on tõsi. Kalli raha eest, aga lubadused peavad.
Meie reis jätkub ja täieneb ka blogi!
Pildil: Grupi liige Kerli, kohalik teejuht O ja ohjeldamatult orhideesid.

Buenos Airesest tulemaani 7

2009-02-21T11:58:00.001-08:00

Buenos Aires tundub pärast Ushuaiat olema tõelist soe. Mis sest, et öösel saabudes on vaevalt 15 kraadi, kuid lohutus on see, et päeval on jälle päike ja jälle soe. Seekord viib tee meid provintsialadele San Antonio de Arecosse, mis on gautšokultuuri pealinn. Gaušod on tekkinud hispaania kolonistide farmerite põlisrahva sulandumisel, ehk sisuliselt on tegemist mestiitsidega. Gautšokultuur on samuti üks suur kombinatsioon indiaanlaste traditsioonidest ja euroopa ratsionaalsusest. Seega ei osanud isegi Jules Verne oma „Kapten Granti Lastes“ gautšosid paika panna. Ühed arvasid, et see oli röövellik poolmetsik rändrahvas, osad arvasid, et rahulikud põlluharijad. Küll oli nii seda kui teist, kuid gautšo on sisuliselt ikkagi kauboi latiino vastand.
. Gautšokultuur on tublisti üle sajandi vana ning gautšodel on välja kujunenud lausa oma legendid, traditsioonid ja isegi pühakud, keda katoliku kirik seni ametlikult tunnustanud ei ole, kuid kes sellest hoolimata on väga au sees. Karjamõisa külastus algab kohalikult kõrtsist, mis n nii pisike, et ime, kuidas kogu see rahvas kunagi sinna õlut ja viskit võtma mahus. Pragu pakutakse klaasike veini ning perenaise enda küpsetatud lihapirukaid, mis keele alla viivad. Ja nüüd on aeg ka enda oskused proovile panna. Võrreldes teiste samalaadsete atraktsioonidega maailmas, usaldavad gautšod täielikult turiste ja oma hobuseid andes ohjad päriselt sinu kätte. Ja pettuma ei pea. Mulle sattunud Coko nimeline loom on puhast tõugu argentiina hobune. Kenasti puna-valgelaiguline ning esimesest hetkest peale kuulab ta täiesti sõna nagu oleks ta mind siin ammu oodanud. Allub käsklustele, kiirendab ja aeglustab täpselt siis kui tahan. Vahepeal saabub aeg lõunaks. Liha, liha ja veelkord liha. Natuke salatit ka ja seda kõike taas suurtes kogustes. Kohalikud külainimesed mängivad pilli ja Manuel ja Maria esitavad tantse mitnest piirkonnast. Muide, kirega ja emotsiooniga, mis taas erineb nii mõnestki rahvusõhtust. Süda ei anna rahu. Coco krõmpsutab aega olles samuti süüa, kuid on valmis kohe taas jälle võõramaalasega ühe sõidu tegema. Seekord nii, et tolm taga ning Coco jäel tulev teine hobune on harjunud Cocolt malli võtma, ja kihutab järele. Üks meie rühma liige seljas, kes sellise tempoga mitte harjunud ei ole ning kohati kiljuma hakkab. Noorus on uljas aeg ka hobuste seas. Aga gautšod ise annavad meile loomulikult silmad ette suutes hobuse liikuma panna imeliselt kiiresti. No eks nad ole harjutanud ka. Gautšode üheks võistlusmänguks on nöörile riputatud sõrmuse püüdmine täie jooksu pealt pulga otsa. See protseduur on teadagi seotud eputamisega õrnema sugupoole ees ning ku publiku seast valutakse välja keegi, kellele gautšo kingib sõrmuse, siis neiu võib võtmed vastu anda kuulutades sellega end kihluseks valmis olema. Üks meie grupi liige saab ka sõrmuse. Koduvõtmed on ta kahjuks või õnneks hotelli jätnud. Järgmine päev ole üldse enam nii energiline, sest sääremarjad, selg ja tagumik on kanged, mis kanged. Jah, auto asemel tuleb hobust kasutama hakata, sest ratsutamine treenib neid lihaseid, mis muidu koormust ei saa. Õnneks on teekond nüüd lühem ja saabume imeilusasse aedlinna Tigres`isse, mis paikneb Rio de La Plata deltaalal. Kunagi oli siin puuviljasadam, sest võrreldes Buenos Airesega on deltas hoopis soojem kliima ja fruktid kasvavad hästi. Nüüdseks enam suuri puuviljalaadungeid siin ei näe, sest tsentraliseeritud tootmine on siingi oma töö teinud. Kaide ääres lösutavad lõbusõidupaadid ja delta kaldad on täis mahajäetud tontlikke laevu, mille kered võivad nii mõnelgi mäletada veel 19. sajandit, kui kohalik eliit siia imekaunisse kohta suvilaid hakkas rajama. Aga turg on alles ja suveniirid on mitu korda odavamad kui kusagil mujal. Vitspunutise ja puitmööbel, mate (argentiina tee) topsid, kenad nahktooted, hämmastavalt pisikesed apelsin ,mis koos koorega suhu pannes maitsevad oivaliselt, päikesekuivad tomatid… ja kõik see on häbematult odav! Proovi sa meil 9 krooni eest kotti päikesekuiva tomatit saada või paarisaja krooni eest täisnahast seljakotti. Deta ise on aga vaatamisväärsus omaette. Harujõed moodustavad tänavaid, mille kaldal lauavad suuremad ja väiksemad suvilad. Põhiliselt elegantsed ja väiksepoolsed. Lollidemaa suurushullustust pole siin tekkinud kellelgi. Iga maja juurde kuulub kena paadisadam. Jõetänavatel ringlevad ujuvkauplused ning kui lähemasse baar tahad minna, pole probleeme. Võta oma paat ja mine. Kogu elu toimub praktiliselt jõel. Loomulikult on need suvilad väga hinnas, sest eriti nädalavahetusel tahavad kõik Buenos Airese siginast saginast ära mõnusasse rohelisse ja rahulikku kohta. Muide, ühe majakese paadisadamal ripub suurelt krundi nimi ja see on… Estonia! Ilus elu on maailmas, ja ka imet hakkab silma. Kuigi vahe on vaid paarkümmend kilomeetrit, muutub deltas ilm keskpäevaks ikka äris kuumaks. Hämmastav, et nii väikese distantsi pealt, nagu Buenos Airesest Tigres`i, võib olla selline temperatuuride kontrast. Pärast kruiisi on hiiglama mõnus nautida lopsakat loodust, vilgast tulu ja kulgevat elutempot. Õlle ja pirukate juures. Muide, Argentiinas võib pirukatest sõltuvusse sattuda. Empanadas nagu neid siin kutsutakse, on siin alati otse ahjust tulnud ning proportsioon on sisu, mitte taigna kasuks. Vapustavalt head! Igatahes kõigil tekib isu siia veelkord tagasi tulla. Taas jälle hoopis mu maailm. Aga imed seisavad alles ees. Varahommikune lend viib meid Iguazusse ning kuna päev tõotab tulevat ilus, sõidame hoolimata väikesest unekast kohe rahvusparki, kus uni korrapealt läinud on. Iguazu paikneb Brasiilia, Argentiina ja Uruguai piiril ning kõik riigid uhkustavad selle looduse imegi. Argentina kõige rohkem, sest siia on kõige rohkem koskesid jätkunud ning võrreldes näiteks Brasiiliaga, saab siin koskedele õige lähedale. Brasiilia poolelt näeb neid mõnevõrra distantsilt. Kogu koskede kompleksi kuulub lugematul hulgal suuri ja väiksemaid jugasid. Cataratas, nagu seda kompleksi nimetatakse, on jumala üks paremini õnnestunud kätetöid, mida peab oma silmaga nägema. Seda looduse võimsust ja jõudu peab ise tundma ning aimama oma näol imepeenikest udu, mida kosk õhkab, ning millel on kindlasti noorendav toime. Retk alaga balai „kuradikurgust“, mis oma massiivsusega võtab hinge kinni, ning kuhu võib ennast unustada, vaadates miljonite tonnide kaupa 70 meetri sügavusse kukkuvat vett. Peale koskede on Iguazul välja pakkuda ka troopilise vihmametsad, ehk Selvad, kus jalutuskäigu vältel võib leida nii mõndagi huvitavad, kuid oled vait ja oskad hästi vaadata. Taimi on 4 vihmametsa kihis nii palju koos, et iga botaanikki hoiaks kahe käega peast kinni ning paljudel pole nimegi. Kõik hakkab üha rohkem ja rohkem Amazoonast meenutama. Loomariik hoiab esialgu ennast vaos ja parem ongi. Puma, Guuguari või Jaaguariga ei tahaks hästi kohtuda. Hoopis ohutum on Akuti – armsa olemisega metsjänes, kes küll rohkem suurt rotti meenutab. Huvitataval kombel laseb see arg loomakse meid päris lähedale, kuid kõik on kohusetundlikult veel vaiksemad kui vaikus ise. Rahvuspargi sümboliks ninakaru, kes on lähedalt sugulane pesukaruga. Ka nende pesakond demonstreerib ennast, joostes kiiresti üle tee põõsasse nahistama. Oma pika nina ja kirju sabaga on needki armsad loomaksed, kuid nagu pesukarudki, pidid nad kergema vastupanuteed minema ja inimeste asulatest sööki hakkama otsima. Tänu sellele on ninakarude suhkrutõbi muutumas tõsiseks probleemiks. Kroon on muidugi see, kui jõest upitab end päikese kätte noor kaiman – kaiman on Lõuna Ameerika alligaator ning mitmekesi koos olles võivad nad muutuda üsna ohtlikuks. Tavaliselt lepib ta veetoiduga, ampsates vahel priskemaks suutäieks kapivaara – sea ja nutria vahepealse armsa olendi, kes seekord meil küll nägemata jääb. Iguazu üks vingemaid atraktsioone on aga sõit kiirpaadiga koskede alla. Nüüd saavad, kõik aru, mis vihmakeep oli soojalt soovituslik ning kõik lahtised asjad tuleb pakkida veekindlasse kotti. Saladuskatte all võin öelda-see ei aita. See vee jõud on nii suur, et hoolimata heast kilekeebist on kõik märjad nagu konnad. Paat tormab täie kiirusega joa alla ning vesi, mis sealt kaela sajab, tungib igale poole. Aga keegi ei mõtlegi kurta! Naer, röökimine ja kohati ka ropendamine kostab isegi kose mühinast üle ning kõik muutuvad ülemeelikuks nagu lapsed. Seda lihtsalt TULEB proovida. See on parim, kui mistahes veelõbustuspark ning mis peamine-loodus on ise meile selle atraktsiooni ehitanud. Aga kõige müstilisem kogemus ootab veel ees – täiskuuöö koskedel, mis on lummava valguse ja kirjeldamatu vetevoo fantastiline kombinatsioon. Ja siin on sõna „fantastiline“ tõesti omal kohal. Aastas juhtub paar korda, kus täiskuuöö taevas on täiesti selge ning kus limiteeritud arv külalisi seda imet vaatama pääseb. Taevased on seekord meie poolt. Öine dþunglirong, mis rahva koskede juurde viib, on selles nõiametsas juba omaette elamus. Aga see pilt, mis avaneb siis, kui vetemöllust kerkib kuuvalguse hõbedane vikerkaar… Jah, sellist asja näeb maailmas harva.

Buenos Airesest tulemaani 6

2009-02-21T11:57:00.001-08:00

Rahvuspargi kristallpuhaste järvede ilu lumiste mustade mägede vahel võtab hinge kinni. Tee viib väikesele neemekesele, kus võib posti pealt lugeda, et oleme Alaskast (antipoodist) ligi 18 tuhande kilomeetri kaugusel. Ega Eestissegi siit enam suurt vähem pole. Meres paistab Tulemaa viimane saar ning juba Tšiilile kuuluvad tipud. Saarel on maailma viimane postkontor enne Antarktikat ning Tšiilist hiilivad riiki illegaalsed koprad, kes jõgedele samuti kahju teevad nagu meilgi. Kuigi piirileping on ammu alla kirjutatud, ei pidavat tšiillastele üldse meeldima, kui Argentiina katamaraan näiteks vaala jälitades Tšiili vetele liiga lähedale satub. Huvitaval kombel tekib paralleele Eesti loodusega. Ushuaialased kutsuvad turvast samuti turbaks. Rahvuslikuks moosipõõsaks loetakse meie sinika sugulast ning ka pohlavarsi jääb te äärde. Kobrastest me juba rääkisime. Kohalik seen kasvab aga hoopis puu otsas ning seda kutsutakse indiaani leivaks. Söödav, aga maitsetu. Kuid Yamanade eas peeti seda maiusrooks igapäevase hülgeliha ja rasva kõrval. Kõik asjad kannavad siin uhkusega tiitlit „maailma viimane“ ehk Fin del Mundo“. Alates mäetippudest lõpetades õllebaariga. Ka haigla, mida meie turistid külastavad (kuna tegemist on suurelt osalt meedikutega) on maailma viimane. Kuid nii mõneski asjas esimene. Et meelitada Ushuaiasse inimesi, on see maksuvaba piirkond. Tulumaksu palgalt maksma ei pea ja palgad on kolm korda suuremad kui Eestis. Hinnad oga kaks korda odavamad. Nii mõnigi lubab oma CV tele saata, sest paljudel ettevõtetel on oma töölistele pakkuda ka prii elamine. Ja miks mitte veeta natuke aega töötades maakera servapeal. Mida kindlasti tuleb Ushuias teha, on ette võtta meresafari. See on retk, kus silme ette ilmuvad Antarktilised maastikud, saared ja lahesopid, mis nähtud siiani ainult Discovery kanalilt. Juba karge meri ja karm maastik on ise-enesest vaatamist väärt. Sõnadest jääb puudu. Palju elavamaks muutuvad kõik siis, kui katamaraan sõidab üsna lähedale merilõvide ja kotikute lesilatele, kes end laevast üldse häirida ei lase. Hiigelsuured issid, elegantsed emmed ja nunnud lapsed tõepoolest lesivad. Aeg ajalt demonstreerib keegi ka , kuidas on võimalik lobade abil püstloodis kaljust üles ronida. Kuna Antarktika on juba suhteliselt lähedal (vaid 1000 km), on Ushuaia rahvuslinnuks loomulikult pingviin. Kolooniaid leidub juba üsna linna lähedal. Kohalik pingviinisort on mustvalge ja keskmise kasvuga. Neid väiksemat sorti keiserpingviine polegi esmapilgul lihtne tuvastada, kuna nad jagavad koloonia keiserkormoranidega, kes on küll natuke väiksemad, kuid ka mustvalged ja parodeerivad pingviini nii hästi, et võib haneks minna. Lõpuks avastame nõksu- pingviinil on kõnnak rohkem taaruvam, puudub kael ja ees on „õllekõht“. Igal juhul on hea binokkel sealkandis rohkem kui teretulnud. Hoolimata lõikavast lõunatuulest ei suuda keegi pikalt soojas laevas viibida, sest iga hetk ujub keegi jälle kusagilt välja või lendab üle hiigelalbatross.

Buenos Airesest tulemaani 5

2009-02-21T11:56:00.001-08:00

Kohalikud naeravad Ushuaias, et meie rühm on nagu õnnisus kunagi, sest sellel kevadel pole nii pikalt ilusat ilma hoidnudki. Meil läheb juba teine päev, kui päike nõiduslike must-valgete mägede kohale tõuseb ning koiduvalgus on siin lõunanaba läheduses samuti müstiline. Nagu ei viibikski enam oma koduplaneedil. Hommik on mõnusalt karge. Isegi liiga karge. Vativestid, kindad ja mütsid on siin omal kohal. Ega suvelgi (novembris-märtsis) suurt soojem ole. Kusagil maksimaalselt 10 kraadi. Ushuaia on arenev kant. Iga aastaga tuleb linna elama üha rohkem rahvast ning linnaäärsed kännumaad on juba ka piiriaedadega piiratud. Kännumaa on täiesti õige nimetus, sest selles vöötmes kasvavad erinevad sordid pöökpuid, mis on mööblitööstuses suures hinnas. Arestantidel oli aga ükskõik, mis puu ette jäi. Automaatselt võeti maha kõik, mis ette jäi. Jonni ja sitkusega kasvama hakanud tundrapuu kõduneb samamoodi sitkelt. Kohati lausa sada aastat ning nii võib näha iidamast aadamast vanu kände, kes on surmaga kihla vedanud, et näevad veel uut metsa enda peale sirgumas. Tundramaastik on tõesti karm, aga ilus ning taas natuke nõiduslik. Natuke naljaks ja samas ka tuttav on leida laugaste vahelt lund ja jääd. Nukulik tundrarong sõidab läbi ürgse maastiku. Tundrasaarele on üles ehitatud väike pärismaalaste külake. Yamanad olid tulemaa hõim, kelle päritolu ja elustiili ümbritseb senini salapära. Elasid nad onnides, mida võib vabalt nimetada oksarisu hunnikuks, naised püüdsid karpe, mehed hülgeid ja kotikuid, rändasid ühest kohast teise ja seda kõike… alasti! Arvestades kohalikku karmi kliimat, mis ka läbi paksema jopi tõeliselt näpistama kipub, tundub see uskumatu. Kas oli saladus kohastumises, hülgerasva kasutamises, toiduratsioonis või hoopiski milleski muus, on ebaselge. Ushuaia lähedalt on leitud Yamanate vanu asulakohti, mis on lausa kuni 6000 aastat vanad! Okstest onnid on loomulikult ammu kadunud, kuid karploomade koorikute ringikujulised tuhandete aastate vanused hunnikud annavad kunagisest elutegevusest aimu. Nagu kõikide teiste põlisrahvustega, said ka Yamanaega valged kiiresti hakkama nakatades neid rõugetesse, tutvustades neile toitu, mis looduslastele ei sobinud, küttides ja mürgitades naid nagu metsakahjureid. Viimane Yamana suri 1988. aastal, kuid selle rahva geneetika on ilmselt edasi kandunud. Ushuaialaste näojooned erinevad tunduvalt tavalisest argentiinlastest.

Buenos Airesest tulemaani 4

2009-02-21T11:55:00.001-08:00

Öeldakse, et Aerolineas Argentinas on üks kõige ükskõiksemaid lennukompaniisid. Võib-olla. Äkki vedas, aga järgmisel päeval väljub lennuk maailma lõppu õigel ajal ning kapteni nimi on Senjoor Casanova, mis rõõmsat elevust meie rahvas tekitab. Ligi 4 tundi lendu ning all hakkavad paistma lumised musta tooni ja karmilt kaunid mäed. Mägised saared, liustikud, lumi ja kargus. Oleme jõudnud Tulemaale. Sierra del Fuego on maailma kõige lõunapoolseim provints, kust edasi lõuna poole lähevad vaid need, kel Antarktikasse asja. Varakevadine Ushuaia on tuttavalt karastav. Temperatuur võib olla umbes 5 kraadi. Madalad majad on peamiselt ehitatud pudust ning näevad väga nunnud välja. Aga inimeste näojooned on juba teised, meenutades indiaani põliselanikke. Mis sest, et ametlikult on nad välja surnud, kuid geenid on ilmselt edasi kandunud. Nüüdseks on vanast Argentiina Siberist saamas päris korralik linn, kust enam lahkuda ei taheta, kuna karm Andide vaheline tundra lihtsalt võlub. Ja inimesed on kenad, vastutulelikud ja lahked. Usuaia on endine sunnitöökoloonia, kus karmis kliimas vaesed arestandid pidid puid lõikama ning neid rannikule saeveskitesse vedama. Võtame siis ette retke sinna kurjakuulutavasse paika. Kui sa pead ikkagi meeter korda meeter pimedas kivikongis aega veetma, pole just väga lõbus. Õnnelikud olid need, kes pääsesid vähemalt metsatöölegi, sest muidu võiks tõepoolest hulluks minna. Sihilikult on vangla üks tiib jäetud nii, kuidas ta oli ning ausalt öeldes hakkas väga kõhe. Need seinad on läbi imbunud valust, ängist, vihast ja igatsusest. Ja külm on. Väga külm. See oli tõesti maailma äärel jumalast ja inimestest hüljatud paik. Üksinduse otsijatele väga ja väga sobiv. Mitte aga enam, sest tänu tööstusele, laevanduse ja turismile on see Tulemaa pealinn jõudsalt kasvamas. Nagu saatuse näpunäitena satume juhuslikult sööma majja, mis kuulus kunagisele vanglaülemale. Kõik on lihtne. Nurgas köeb mõnusasti pisike pursuika. On pime ning lõunarist ripub nii madalal, et tahaks käega katsuda. Pursuika ümber on mõnusalt hubane ning just paras, et tutvust teha kohaliku roaga. Meetrise läbimõõduga krabi on Ushuaia üheks firmamärgiks. Ja uskuge, midagi nii hõrku pole ammu saanud. Esimene päev maailma kõige lõunapoolsemas linnas veereb kargelt ja tontlikult öösse.

Buenos Airesest tulemaani 3

2009-02-21T11:54:00.001-08:00

San Telmo tunneb ära juba kaugelt. Tangoklubi tangoklubi kõrval, sest just sellest linnaosast on saanud alguse see kirege möll, mida nimetatakse horisontaalsete seksuaalvajaduste rahuldamiseks vertikaalsel ja sündsamal moel. Loomulikult, endine prostituutide ja põhjakäinud inimeste linnaosa La Boca on siinsamas kõrval ning just prostituutide võrgutamisvahend tango algselt oligi. Loomulikult ei pääse nendes linnaosas kõikjalt kostvate tangohelide eest kusagile ja iga tänavakõrts on palganud sissetõmbajate asemel tangotantsijad, kes pahatihti ka sisse tõmbavadki. Muidu on aga La Boca lõbusalt värviline ning boheeme ja kunstnikke leidub siin iga sammul. Mõni, tõsi küll, üsna häguse pilguga. Kui meie rühma liikmed tahavad õhtul tagasi tulla, et elu ja melu ka pimedas nautida, siis kohkub kohalik giid näost valgeks ja kostab, et õhtul ei julge politseigi sinna linnaossa oma nina pista, sest ohtlik on. Iga roju oma koju, ustele 3 taba ette ja ainult nii võib ellu jääda. Seetõttu elabki see linnaosa peamiselt päeval. Turistide jaoks loomulikult. Kohalikud elanikud on sama temperamentsed kui sajandeid tagasi ja klohmimised ja isegi tapmised on tavalised asjad. Otse La Boca kõrval on tõeline saastane slumm, kus inimeste päritolu on saladuseks. Sinna tullakse peamiselt illegaalselt ja loomulikult kaotakse sinna jäljetult. Selleks et sinna jäädagi või selleks, et uue identiteediga normaalsesse linnaosasse kolida. Otse sealtsamast aga algab kallis sadamarajoon, kus majad on nõelasilmast tulnud. Nemad ei tüki La Boca piiridest üle, La Bocalased omakorda ei tüki eliitrajooni. Nagu nähtamatu piir oleks vahel. Sadamarajoonidele annavad näo liharestoranid (Parillad). Terved lehmaküljed keerlevad vardas. Teeme esimese tutvuse ja tellime pool portsu. Lauda saabud pea-aegu kilone lihakäntsakas per nägu. Ja see on pool portsu! Aga praetud on hästi. Siin maal ei ole hirmugi, et biifsteegist tallanahk saaks. Imehea! Ning koos argentiina hea veiniga veel parem. Kui kõik magustoidust keelduvad, imestab kelner siiralt meie vähese sööma üle. Jah.

Buenos Airesest tulemaani 2

2009-02-21T11:53:00.000-08:00

Esimene päev Buenos Airese linnaekskursioonil selgub, et ka muud olulised asjad jäävad meie majutuskohast mõõduka jalutuskäigu kaugusele. Retiro, Recoleta ja Palermo on 11 miljonilise Ladina hiigelmetropoli põhjapoolsemad linnaosad, kus õhk on tõesti hea ja hing puhkab isegi linnas. Prantslastest arhitektid on oma asja tõsiselt võtnud ning elamukvartaleid, kauneid koloniaalstiilis paleesid ja lugematuid monumente piiravad alati pargid ja aiad. Suuri parke on 4. Roosiaed üks nendest, kus igal aastal korraldatakse roosisortide iludusvõistlusi, olümpiamänge roosidel ja mida iganes. Novembris ja detsembris on see park ilmselt paradiisiaia vääriline. Peale rooside on see park tuntud ka transvestiitidest libude kogunemiskohana. Üldse tundub olema Buenos Airese rahvas üsna lõbuhimuline ja vabameelne, kuna 2 kuud tagasi võeti vastu näiteks samasooliste abieluseadus ning nüüd promotakse end kui samasooliste turismimaad. Kired hõljuvad õhus nii ööl kui päeval ja pole midagi imestada, et noor rahvas on leidnud endale lemmikkoha seksimiseks lausa kesklinna lähedal. Recoleta kalmistu nimelt. Kalmistuks oleks aga seda linna patt nimetada, sest need mausoleumid on paleed, millest moodustuvad selle hiiglasliku surnute linna tänavad. Noored otsivad endale mõne lohakalt lukustatud mausoleumi, toimetavad asja ära ning head õnne pidavat tooma ka hauakambrist kaasa võetud asjake. Kasvõi kirstu käepide. Jah, kirstu käepide, sest osadel mausoleumidel on hauakambrid „keldris“, kus kirstud paiknevad riiulitel. Teistes aga lausa kabelis endas ning läbi uste ja akende on näha, et nii see kirst seal kadunukesega seisabki ilma et isegi betoonplaati oleks ette pandud. Mõni ime, et politseil pahatihi sinna asja on järjekordset kirsturöövi uurima. Sealsamas Recoletas puhkab ka legendaarne Evita Peron, kelle perekonna mausoleum on alati lilledega kaetud. Evitat kas armastati või vihati. Lillede järgi armastati rohkem. Tema kirst on küll betoneeritud tänu võikale hauarüüstele. Ka surnult oli tal palju vaenlasi. Evita pilte leidub igal sammul. Pole ime. Vaesest näitlejast riikliku populismipoliitika maailma superstaariks! Peroni partei valitseb muide taas ja uut presidenti Cristina Fernández de Kirchner`it nit kutsutakse Teiseks Evitaks. Jah, seda maailma suuruselt 8 maad juhib naine.

Buenos Airesest tulemaani 1

2009-02-21T11:50:00.000-08:00

Juba aastake on sellest ajast möödas, millal viimati Lufthansa Boeng 747 pardateenindusega tutvust sai tehtud ja hea meel on tõdeda, et ajal, kui kõik kõikjalt otsi kokku tõmbavad ja pardateenindus üha rohkematel lennuliinidel alla käib, oskab ja tahab Lufthansa oma joont hoida. Kärud käivad tihti, õigeaegselt, söögil ja joogil on valikut, kuumad rätid värskendamiseks, viisakas teenindamine jne. Ühesõnaga kui sul tuleb 14,5 tundi järjest õnus loksuda, siis selle lennukompaniiga on see täiesti üleelatav. Mis sest, et maandudes tundub füüsiliselt, et maakera on ümmargusem kui ta tavaliselt on, kipub kõikuma ja gravitatsioon väänab su niiskusest tühjaks ning ajab millegipärast paiste. Aga oleks loonud jumal inimese lendama, oleks tiivad andnud. Õhtune Buenos Aires on mattunud pimedusse ning esimene tuuleke (tõlkes Hea Tuul- Buenos Aires) on armsalt tuttavalt karastav. Kaasalased nendivad, et sihuke hea märtsikuine tunne on. Vastas olev kohalik giid Lorena nendib, et meil vedas. Vihm oli alles eelmisel päeval järgi jäänud. Argentiinas valitseb varakevad. Osad puud on raaguski. Aga temperatuur on juba 20 kraadi seljas ja õhk on tõepoolest hea. Selline tunne, et kohe kohe hakkab kõik õitsema. Hotell Wilton Palace`i nimi kõlab küll uhkelt, kuid jääb siiski tunne, et toad vajaksid natuke värskenduskuuri, aga eks see oli ka professionaalse kretinismi üks ilmingutest. Vannituba see-eest läigib nagu prillikivi. Asukoht on aga see-eest vapustavalt hea. Santa Fe on üks Buenos Airese pikematest tänavatest, millel asub absoluutselt kõik. Kaubamajad, butiigid, tavapoekesed, kohvikud, baarid jne. Kaasa arvatult ka meie hotell.